Laupäev, 4. juuni 2016

Manifesteerimine ja puuduolek

Manifesteerimine on teema, mis mind lõputult müstifitseerib. Et kui ma midagi endale tahan ja lõpuks siis saan - miks ma peaksin arvama, et universum lükkas selle võimaluse mu teele? Miks ei võiks olla, et ma ise hoidsin silmad-kõrvad lahti ja kasutasin juhust, kui see avanes?

Ja näiteks, oletame, et ma otsustan, et Brad Pitt on õige mees minu jaoks. Ma võin ju kasvõi kuus tundi iga päev keskenduda enda kujultemisele koos Pittiga käsikäes üle võilillevälja kalpsamas, aga seda ei juhtu!



Veel üks asi, mis manifesteerimise idee minu jaoks kummaliseks teeb on see, et kuidas vältida sellega sageli kaasnevat puudu- või ilmaolekutunnet? Pole hea mõte sellises seisundis elada.

Öeldakse ju ka, et kui sa ei tunne rõõmu sellest, mis sul juba on, siis miks sa peaksid rõõmsaks ja küllastunuks saama, kui saad selle uue asja? Ja veel, et need asjad/suhted, mis sul praegu on, olid kunagi need, mille järgi sa igatsesid.

Ja võibolla inimesed meie kõrval 'manifesteerivad' hoopis muud ja siis ootad rõõmsalt oma väljasirutatud pihuga, kuni lind sinna sirtsutab.

Aa, õige, kui me ei saa seda, mida ootame ja loodame, siis tähendab see hoopis seda, et meie alateadvus soovib midagi hoopis muud kui teadvus.
Näiteks et mina mätsin endale kookoserasva pähe ja kujutlen läikivat, tugevat, tervet juuksepahmakat oma peas kasvamas, aga mu alateadvus manifesteerib samal ajal kiilaspäisust.
Kahtlane ja segane lugu :)


Minu enda kogemuse järgi on tulevad soovid koos pingutustega. Et kui ma punnitan ja 'müün ennast', siis tahaks midagi vastu ka. Kui ma 'ennast ületan', siis tahan selle eest preemiat. Kui ma ei pinguta, siis on kõik lill. Zen :)


Kommentaare ei ole: