Reede, 3. juuni 2016

Asotsiaalsusest

Mind kummitab viimasel ajal mõte, et asotsiaalid on lihtsalt need inimesed, kes ei suuda endaga vastuollu minna, et teha ja öelda asju, mida nad tegelikult teha ja öelda ei taha. Nad ei taha end 'kokku võtta', sest kokku võtmine tähendab pingutust, ja pingutus tähendab endaga vastuolus olemist, kulgemise vastandit.

Ehk siis: asotsiaalid on kõige suurema sisemise terviklikkusega inimesed.

Tadaa! :)

3 kommentaari:

siisike ütles ...

Ma arvan, et selles on töesti töetera sees. Ma pole sellist mötet veel kunagi kuulnud, aga kui oma tuttavate peale mötlen, kes rohkem elu hammasrataste vahele on jäänud, siis töesti...

Lendav ütles ...

Selles on mingi iva jah. Kuigi, mõeldes enda peale, siis väike pingutus viib teinekord suurema rahuloluni. Näiteks ei viitsi hästi mõnda tööd ette võtta, kuigi tegevus ise on tore. Ja siis sunnin ennast tööriideid selga panema, füüsiliselt pingutama ja rõõm tuleb, kui teos valmib. Suur rõõm ja ajatu sügav rahulolu, mille eelduseks on siiski olnud oma mugavustsoonist välja astumine.

Aga ühiskonna eeldatavatele normidele vastamiseks pingutamine on tühi tegevus ning sisemist tasakaalu ei anna. See on tõsi (vähemalt minu jaoks).

karikate emand ütles ...

Jaa, ma küll mõtlesin siin pigem sotsiaalseid sundusi või eeldustele vastamist.


Aga midagi sedalaadi eneseutsitamises kõnetab ka mind, kuigi ma vist olen nii neurootiline, et mul polegi mingit mugavustsooni. Isegi magades olen hüppevalmis. Kui naabril äratuskell heliseb, olen mina ammu enne üleval, kui tema jõuab selle kinni panna. Ja kui ma veenan end nt koristama, siis järgneb lühike eufooria ja pikk tuimus ja apaatia, nii et alati tunnen, et heal juhul jäin nulli omadega :D Parem oleks olnud oodata päeva, mil ma tahan koristada ja nagu... märkan end koristamas - ei pannudki tähele, millal otsustasin seda teha.
Ainult üks asi - duši alt tulles on küll alati mõnus, kui ka minna ei viitsinud :)