pühapäev, 12. juuni 2016

Kui tõesti vaja on...

Eilne viljandiskäik oli päris kena. Piduliste hulgas oli toredaid inimesi ja ma ei tundnud end tulnukana.

Kui tavaliselt öeldakse Mehele, et ta peaks mind paremini toitma, siis nüüd öeldi mulle, et pean Mehele rohkem süüa andma, et tema ümar kõhuke, millega kõik vanad tuttavad harjunud on, tagasi tuleks :)
Aga ma arvan, et see oleks üsna võimatu projekt juba kasvõi selle pärast, et Mehel on pärast insulti kõike füüsiliselt palju raskem teha ja ta lihtsalt kulutab kogu aeg iga lihtsa väikse asjaga palju rohkem kaloreid. Aga eks ole tõsi ka see, et ka sissesöödavad ja -joodavad kalorid on tublisti vähenenud... ja see on hea :), kuigi tuttav kõhuke on kadunud jah :p

Samas kõige toredam oli ikkagi see aeg, mis me Mehega kahekesi olime: Viljandisse sõites, seal restoranis aega parajaks tehes, tualettide jaoks münte vahetades :D ja üldse...

Täna me puhkame ja teeme vaid hädavajaliku - - -
mis meenutab mulle üht armsat luuletust koristamisest:

 :)

Kommentaare ei ole: