Neljapäev, 23. juuni 2016

Maa- ja mereelukad

No vaat, mis ma eelmine kord rääkida tahtsin oli, et persoonilood jäävad minust alati puutumata, aga seekordne Jaan Tätte intervjuu algas kohe majakavahiks saamise soovi jutuga, nii et jäin lugema, ja lõpuni oli hirmus huvitav. Midagi selles elutunnetuses oli nii tuttavlikku, selles eluviisis nii ihaldusväärset... Ka olid vastused küsimustele nii kirjeldavad ja tunnetust täis - ei miskit kuiva kogu ses loos... Ma pean ikka selle tema Vaikuse-raamatu kiiremas korras ette võtma... kusagil on ta mul ammu kirjas, aga kirjas on mul sadu, kui mitte tuhandeid raamatuid, mida peaks lugema. Mituteist aastat tagasi lugemiseks üles märgitud raamatutest paljud küllap ei pakugi enam huvigi...

Aga intervjuu.
See toimus Vilsandi saarel, Tättete kodus ja intervjueeris teda (ja tema naist) Sirje Rattus.

Sirje Rattus: Kas ettekujutus elust üksikul saarel ja tegelikkus langevad kokku?
Jaan Tätte: Tegelikkus on kordades parem. Ette hakkad kujutama mingisuguseid võimalikke miinuseid, mis saareeluga kaasas käivad. Neid miinuseid ei tule, kuid positiivset, mis tuleb - seda on hästi palju! Hommikust õhtuni. Ja see ei muutu rutiiniks.
SR: Mina just ei usu seda!
JT: Ma ei tea, kui palju see hea, millest rääkisin, sõltub sellest, et ma elan saarel ja kui palju sellest, et olen üle viiekümne. Eaga asjad tohutult muutuvad. /.../ Siin saarel saad aru, tajud, milline ime elu on. Kui kastad taime, siis sa suisa tunned, kuidas ta lurinal vett sisse imeb, kuidas ta kasvab. Enne teadsid seda, nüüd tunned.

Hmm, vanusest tõesti sõltub palju. Ma tean seda suurepäraselt, kuna olen kogu aeg tahtnud vana olla :D

/.../

Rahakulust...
SR: Ja kui viimane häda käes, siis on ju võimalik mõned kontserdid teha?
JT: Ma olen nüüd viimase kolme aasta jooksul teinud raha eest viis kontserti. Tasuta kontserte olen palju teinud. Mõtlen vahel, et kui teen palju heategevust, siis tuleb tagasi. Ei tule. (Jääb mõttesse...) Võib-olla kunagi hiljem. Need raha eest kontserdid, need on ikka paremad. Seal on publik parem - nad on endast midagi andnud - ostnud pileti. Nad teavad, mida tahavad.

(See paneb isegi mind mõtlema :p..., et võta näpust, ja kuidas ta siis tagasi ei tule - kuhu ta kinni jäi? :p)

/.../

JT: /.../ ajas kohe naerma, kui küsisid, mis tunne on olla tegelikust elust eemal. Meie jaoks... võib-olla me oleme lollid, aga meie jaoks on see siin tegelik elu. Ja kui Tallinnasse satume, siis on kontrast nii suur ja tekib küsimus, et mida need inimesed siin küll teevad, kuidas nad hakkama saavad, kuidas neil igav ei hakka.

/.../

Paadimeheelust :)
SR: Mis romantika see kajutielu ka on?
JT: Kindlasti on erinevaid romantikaid.
Esimene romantikahetk, mida mäletan, oli viiekilomeetrine suusamatk isaga, sõitsime parunite surnuaeda - ma ei tea, miks seda nii nimetati -, tegime väikse lõkke üles, pusisime kaua, ema oli kaasa pannud praeleiva praemunaga, sõime seda lõkke ääres ja see oli vägev. Siis tundsin, et ma ei saa kunagi tagasi selleks, kes ma olin enne.


Kogu intervjuu oli nii mahe ja näkineidude sosinaid täis. Mõnus on lugeda neist vähestest inimestest, kes oskavad tänapäevale omastest meelelahutusvahenditest vaba maailma nii siiralt nautida. Kui tore tavalisest päevalehest lugeda midagi, mis haarab ja rahustab ja teeb rõõmsaks ühtaegu...  See näib nagu muinasjutt, mida peaks kõigil olema võimalik järgi teha/elada. Aga tegelikult muidugi pole ja kui paljud üldse seda tahakski?


Mõtlen, et augustis, kui marjad valmis on, lähen kindlasti Issakese ja Venna juurde maale, aga ega seal sellist vaikselt tuiutamist, mida mina igatsen, olema ei hakka. Oletan, et seal on kogu aeg kohal 6 inimest, ja seda on minu jaoks palju - isegi siis oleks, kui kaks neist poleks väikesed, kiired ja hulljulged marakratid :)

Aga vaat merd ma igatseda ei oska, metsad ja mäed on rohkem minu teema. Mere ääres on suurema osa ajast hirmus tuul ja vilu. Olen pigem puu- kui vesipea :)



Ahh, milline idüll ...

Kommentaare ei ole: