Järgmise päeva õhtul kuulsin 'kassiga rõdunaabreid' oma Nööbikest hüüdmas. Läksin rõdule ja küsisin neilt, kas nad sellel päeval oma kassi näinud on. Nad ütlesid, et ei ole ja ma pidin neile ütlema, et kardetavasti kukkus ta siis eelmisel päeval alla, kuid õnneks jäi (üpris?) terveks, sest kui mina kahe-kolme minuti pärast rõdule jõudsin, oli rõdualune puhas ja eemal ka ei jäänud kass silma. Lidus teine suurest ehmatusest üle Emajõe vist...
Tüdruk ehmatas ja vaatas murelikult rõdualust maad.
Poiss hakkas kassi kiruma, nagu alati :p
---
 |
| Selle pildi varastasin internetist. |
Aga Naabrimees on mul ikka... ma ei teagi.
Paar kuud tagasi tegin tema heaks mõned telefonikõned ja pildistasin dokumente ja saatsin neid ja kirjutasin, ning kuna need asjad ei hakanud nagu üldsegi ühele poole saama, tekkis mul täielik masendus ja kümme foobiat lõid oma hambad lõksuga minu ümber kokku jälle... Siis nägin teda õue peal ja pahandasin temaga, et ta mind rahule ei jäta hoolimata sellest, et ma olen talle korduvalt öelnud, et kui mulle sekretär-asjaajaja töö passiks, siis ma teeksin seda raha eest; ja et mina soovin ainult, et mind rahule jäetaks; ja et minul pole mingit suhtlusvajadust; ja et telefonikõned ajavad mind närvi ja vihaseks. Jne. Aga tema tuleb ikka ja jälle oma asjadega.
Noh, ta suhtus tegelikult sellesse leebelt. Naeratas ja ütles: "Oled sina ikka boheemlane küll."
Hmm.
Igatahes ma avaldasin lootust, et me ei jää vimma kandma teineteise vastu ja kui õue peal trehvame, siis ikka teretame. Tema kinnitas, et tema igal juhul teretab küll.
No kena.
Kuu aega andis mulle rahu, siis helistas paar korda (järjest).
Mina olen nüüd paar aastat talle rääkinud, et mina tahan vaikselt oma elu elada ja ...
Noh, ei võtnud vastu.
Paar nädalat hiljem helistas jälle (paar-kolm korda järjest).
Aga mina olin juba rahumaigu suhu saanud ja ei kavatsenudki üldse mitte kunagi enam vastu võtta.
Ja mõned päevad tagasi jälle - esmalt oma numbri pealt, siis kellegi teise omalt (või teiselt kaardilt). Mina mõtlen, et kolm on kohtu seadus, ja küllap ta nüüd oma järeldused teeb.
Ja täna on ta mingi rabarberinutsakuga mul ukse taga.
Ootas, et Mees poodi läheks ja oli platsis.
Nii kui ma ukse paotasin ja ta selle rabarberikoti mulle nina alla tõstis, ütlesin ma üheaegselt tema esimeste sõnadega vaevatud häälel: "Ma ei taha!" lõin ukse kinni ja panin lukku.
Pärast värisesin, murdsin käsi, kiunusin, ägisesin, hüplesin ja püüdsin seina sisse pugeda...
Sisistasin, et mis loogika see on, et kui inimene su kõnedele ei vasta, siis tuled talle mingi nänniga ukse taha.
VT pakkus, et võibolla on see mingi venelaste tava. Et üks mees kurdab teisele, et talle meeldib üks naine, kes ei taha teda nähagi, ja sõber vastab: "Aga kas sa rabarberiga meelitada oled proovinud?"
Oh, Väiku on mulle päris palju toeks hakanud olema. Ta on nii mõistlik ja naljakas :)
2 kommentaari:
Kassilugu läks hinge. Sest minu kassipoeg on alla kukkunud, all "ära kadunud",ja kui leidsin ,oli ta halvatud...Siseelundid põruvad puruks, ütles mulle kunagi hiljem loomaarst.
Mnjah. Mul ka käed ronivad mitu korda päevas Tartu Loomade Varjupaiga lehele vaatama, kas ta on ehk sinna viidud? Ja mis ma siis teen, kui ma ühel päeval näen teda seal lehel? Ma ei usu, et need naabrid teda üldse tagasi tahavad - nad pahandasid temaga kogu aeg. Ma muidu ütlesin neile endile ka, et sealt lehelt võib leitud kasse vaadata... nad ei näinud eriti huvitet välja.
Ja ma olen kogu aeg mõelnud, kas ma tegin õigesti, et meie Tiigrikest rõdule ainult trakside ja rihma otsas lasin? Et teised kassid teistel rõdudel näivad hakkama saavat! Nüüd olen esimest korda kindel, et see oli õige tegu.
Postita kommentaar