kolmapäev, 18. märts 2015

JEAN-CLAUDE GRUMBERG "Õmblustöökoda"

Nonii, järgmine näidend!

Prantsusmaa aastatel 1945 - 1952.

Seekord lastakse meid õmblustöökoja käsitsi õmblejate/viimistlejate töötuppa, kus rõivaste kallal nokitseb kuus naisterahvast. Aeg-ajalt on näha ka juhatajat - juut LEONi, kes tegeleb arvete, majandamise ja logistikaga. Tema naine HELENE aga tegeleb õmblejate juhendamisega ja personaliküsimustega.

Kui näidendit lugeda, siis tundub, et muud siin polegi, kui õmblejannade-tõmblejannade omavahelised nägelused, naljatamised ja muu tühijutt. Samal ajal aga tuleb pisikestest kõrvalistest vihjetest ja tegevustest välja ajastule omane traagika: kadunud mehed, koonduslaagrid, nälg, kvaliteetse materjali puudus, ebavõrdsus, töökäte vähesus, isata lapsed, koduta mehed... See kõik on pea-aegu varjatud, pealt paistavad naljad ja nägelused, aga allhoovused pääsevad ka kenasti mõjule. Väga hästi tehtud!

Katked:

Üks naine nutab ja teine lohutab:

"Noh, nuta siis, sõbrake, siis pissid vähem!"

*


MARIE /küsib Gisele'ilt/: Mida te tahate, et teie tütred hiljem teeksid?
MIMI: (Simone'ile ja Marie'le, moka otsast): Litsi lööksid, muidugi!
GISELE: Teate, ma ei taha viriseda, aga mulle ei meeldiks, kui nad peaksid nagu mina terve jumala päeva niiti nõela taha ajama. Ma palun väga vabandust, aga ma ütlen, mida mõtlen: see ei ole kuigi huvitav elu... Mulle meeldiks palju rohkem, kui nad masinaga õmblema õpiksid. Ei väsi nii ära, makstakse rohkem ja see on ju huvitavam töö, kas pole?
PROUA LAURENCE: Masinõmblejaks? See on meeste töö!
GISELE: Seal, kus ma varem töötasin, õmblesid masinatega nii mehed kui ka naised.
PROUA LAURENCE (kordab kangekaelselt): See on meeste töö.
MIMI: Miks? Kas pedaalile peab munadega vajutama või?


*

Õmblustuppa tuleb tellija, kes karjub, et lubatud pintsakud pole kohal, need mis on, ei istu hästi ja kõik on nr 40 suurusega, kui vaja oleks loomulikult kõiki suurusi.

Õmblustöökoja juhataja LEON karjub vastu, et saadetud uuest kunstmaterjalist pole võimalik korralikke asju välja lõigata ja kui seda triikida, siis läheb see kõvaks ja hakkab läikima ja kui selline pintsak selga panna, siis keerduvadki käised selja taha ja nööpaugud hargnevad üles. Lisaks on äsja selgunud, et üks õmblejatest ei tule, kuna ta on haigeks jäänud ja nende triikija keeldub reedeti üle poole seitsme tööle jäämast, kuna tal on kommunistide koosolek.

Tellija karjub, et ka tema töötajad haigestuvad ja käivad ametiasutustes sõjas kadunud mehi otsimas ja peretoetusi taotlemas, ka nende lapsed haigestuvad jne, aga ta ikka püüab klientide soovid ja oma lubadused täita.

LEON (karjub HELENE'ile): Mida sa ootad? Helista, lase kuulutus lehte panna: otsitakse kvalifitseeritud õmblejat viimistlustöödeks, ilma pereta, ilma lasteta, kes ei oleks lesk, ei ole abielus, ei ole lahutatud, ei tee poliitikat ja on hea tervise juures. /.../

Hmmjaa!

Seda näidendit on isegi Eestis mängitud, aastal 2005 Eesti Draamateatris, lavastaja oli Kadi Tudre.


Kommentaare ei ole: