Olin täitsa rabatud, mul olid küll kõik bioloogia-zooloogia-anatoomia-loodusõpetuse õpetajad iiiigaaavaaad!
Ja mul oli palju õpetajaid, kuna keskkooli lõpuks olin käinud neljas koolis, igas omad looduse-õpetajad.
 |
| izismile.com: oh silmad, need silmad... |
Eesti keele õpetaja räägib ka tunnis lugusid ja laseb oma lemmikmuusikat, aga VT sõnul ei huvita need lapsi. VT sõnul on need lood nii mööda ja õppekavast ollakse nii maha jäädud, et isegi üks lustakas piiga oli eile käe püsti ajanud ja küsinud: "Aga õpetaja, millal me ÕPPIMA hakkame?" :D
Noh, ma arvan, et VT ei saa kuidagi teada, kas nad on õppekavast maha jäänud või ei, ja mina isiklikult väga pooldan ekstsentriliste õpetajate olemasolu :p
Aga VT nuriseb, et nad lihtsalt ei õpi mitte midagi... - no ei tea!
 |
| izismile.com: üks omapärene õpetaja :) |
Ja matemaatikaõpetajast tahtsin ka kirjutada.
VT on sel aastal matemaatikas neljasid saama hakanud. Ja mina paneks talle hoopis... ühe nahatäie soola, sest ta rapsib ja sipsib ja kustutab ja loobib oma asju ja kui ma kurjaks saan, siis saab ise ka nii tigedaks, et pisar tuleb silma (temal).
Nüüd kirjutas õpetaja viimase kontrolltöö taha umbes et "vaata nädalavahetusel oma vead üle ja räägime esmaspäeval, kuidas sul need tekkisid. Sul on palju väikeseid hooletusvigu. Ma tean, et sa suudad paremini."
Ja ma lausa hakkasin õpetajale kirjutama, et palun ärge võtke südamesse, sest VT ilmselgelt ise ei võta.
Aga ma kustutasin kirja ära, sest sinna hakkasid tulema väljendid nagu "plikanähvits" ja "viskaks ta ukse taha" ja ma hakkasin enda pärast muretsema, et mulle saadetakse veel lastekaitse kaela.
Igatahes ma ei arva, et 'viite' saamine on nii oluline asi, et ma peangi jääma VT kõrvale istuma ja tema ülesandeid parandama. Aina laisemaks, kiirustavamaks ja lohakamaks ta läheb niimoodi, kuna tunneb, et mina jagan temaga vastutust ja küll ma ütlen, kui käekirjast üldse aru ei saa või vastus on vale. Ta täiesti keeldub püüdmast tähti maalida ja ma iga päev pööritan silmi, et kullapaike, ma saan nendest numbritest aru alles siis, kui olen ise vastuse kätte saanud ja siis näen, et sul on ka 2459 - kui mul omal vastust veel pole, siis näib sinu oma rohkem nagu /¤&?.
Ja veel - kui ma leian ülesandes rohkem kui ühe vea, siis ma tahan teada, kas tal teooria ikka on selge, näiteks ümardamisel. Ja ma tahan teada, mismoodi tema arvutas. Aga ei, mult nõutakse lihtsalt õiget vastust. Kui ma seda ei ütle (ja ma EI ütle), siis kirjutatakse säuh-mäuh midagi täiesti suvalist helikiirusel asemele. Esiteks on see loetamatu ja teiseks vale. Ja siis tulevad pisarad.
No vaat, eile ma siis ütlesin VT'le, et õpi, kallike, täitsa üksi nüüd. Emme aitab siis, kui sa üldse aru ei saa, mida sa tegema pead. Matemaatikatehteid ülekontrollima emme ei hakka.
Matemaatikaõpetaja tundub hästi rõõmus ja kraps, elujõuline noor naine. Ma hirmsasti loodan, et ta ei võta liialt südamesse VT taseme langust. Kui VT'd tõesti üldse ei huvita, siis mis temagi südant valutab. Ma leian, et minu mõõt on küll täis. Pealegi, vabalt võib juhtuda, et kui ma VT üksi ponnistama jätan, siis ta võtab end käsile, sest kellelegi teisele pole loota.
Lootma peab! :D (- see kõlas siin küll kohatult, muig.)
 |
| izismile.com: see olen mina - üpris tõsine, mis? :) |
3 kommentaari:
Minu matemaatikuharidus tunneb nüüd kohustust hoiatada. Kuni tal on need vead tõesti väikesed hooletusvead, pole hullu, läheb üle. Aga mida matemaatika puhul peab vaatama, on see, et ta tegelikult aru saab, mis toimub ja kuidas midagi lahendatakse. Sest matemaatika (eriti koolimatemaatika) on kuri kumulatiivne asi: kui midagi vahele jätad, siis hiljem enam ka ree peale ei saa. Kõik pead otsast peale ära õppima.
Ma olen näinud liiga palju inimesi, kellel on keskkoolis matemaatikaga tõsised raskused, sest nad kuskil VT vanuses "ei viitsinud" mingit asja. Hoiata teda :)
Kolmas asi, nipi poolest, on see, et kui sult abi küsitakse, siis lahenda temaga koos. Ega sina ju ka kohe vastust ei tea. Võta see ülesanne ja hakka kõva häälega arutama, et kuidas sa seda lahendad (nii nagu ka lahenduskäiku üles märgitakse), see jääb talle ikka külge. Ütledki, et vastust enne ju ei saa, kui sa pole ära lahendanud.
Teame, armas Oudekki, teame! :)
Baasi allasaamise olulisusest oleme põhjalikult rääkinud näiteks korrutustabeli õppimise juures, ja siis kui VT teises klassis inglise keelt õppima hakkas.
Praegu on tal kiirustamisvead, tundub mulle. Mõnikord ta loeb instruktsiooni ja niipea, kui aru saab, mis teha tuleb, kukub lahendama, kuid juhend läheb veel edasi ja see edasine osa jääb täiesti tegemata, sest selle asemel, et juhend veelkord üle lugeda, tormab ta järgmise ülesande kallale.
Muide, minul olid lapsepõlves sellised imelikud apsud, et kirjutasin ülesande tahvlilt valesti maha - muutsin ära mõne märgi või numbri. Või siis, vastust endale mõttes ette öeldes ütlesin nt 264, aga kirjutasin 564 - tavaliselt ma märkasin seda otsekohe, aga mitte alati ja juhtus seda sageli. (Muide, siiamaani juhtub vahel!) Õpetaja laiutas käsi, tegi suuri silmi ja raputas pead, et mis see küll ometi on?!, ema röökis ja sakutas, aga miski ei aidanud :D Kusagil teismeeast ei mäleta enam sellist probleemi, aga varem... nagu oleksin saboteerinud ennast, alateadlikult.
Sellepärast ma VT'd tegelikult ka püüan pigem rahustada kui noomida - kui laps närvi ajada, muutuvad sellised vead arvatavasti veelgi sagedasemaks.
Täna siis uurisin, mis vead tal seal kontrolltöös olid ja kuidas need siis tulid? Ta ütles, et ei saa ise ka aru, lihtsalt tähelepanematus ja lohakus. Hetkel arvab ta, et see on tühiasi ja mina mõtlen, et suurt draamat teha ei tohi - see on ju ainult "neli" ja mulle tundub ka, et normaalses tujus olles teab ta kõiki vastuseid, aga koduseid töid teeb ta kahjuks alati sahmides ja sellega on nii, et sa saad vedada härja kaevule, aga ei saa teda jooma sundida...
Seda me ka teeme, et ma lahendan ise kõva häälega ja kontrollides, kas ta on minuga 'samal leheküljel'. See on raske, sest ta on üsna vastakas - ta ise arvab, et ta teab nagunii ja viga oli vaid hooletusest (loe: hoolimatusest).
---
Nii et Oudekki on meil siis matemaatik hoopis :), vaata aga!
Ja mina mõtlesin, et küllap midagi sotsiaalteaduskonnast.
Mitte, et Su jutt alati väga loogiline poleks, aga... :D
No sotsiaalteaduskonnast on ka, ma olen sihukene ämmaemand-keevitaja ja veider loom. Aga matemaatika õpetamise metoodika on mulle ka kuidagi südamelähedane :)
Ma tegelikult arvan ka, et need tähtede muundamised ja muud hooletusvead ei ole üldse matemaatikaga seotud vaid mingi muu väsimuse või loomusega, mina nendest ei hooliks. No kui VT ise kangesti tahab viisi saada, siis, aga vägisi kedagi ülikorralikuks sundida pole ju ometi tarvis (võib vastupidiselt mõjuda). Kui hooletusvead, siis on kõik hästi, oluline on ju see, et sa lahenduskäigust aru saad. Mina tegin ka hooletusvigu, ma võisin matemaatikaolümpiaadidel kõrgeid kohti saada, aga ikka ei olnud matemaatika viis, sest ma ka kirjutasin valesid numbreid vms :)
Aga "mitte lõpuni loetud ülesande" vastu saab selle harjumusega, et "kirjuta kõigepealt üles kogu teave, mis ülesande tekstis on". Pluss - kui ta nagunii ise teab, kus tal see viga oli ja kas hooletusest või mitte, siis... mis sinul üldse tema ülesannetesse asja? Kui ta küsib, siis küsi vastu "aga millest sa aru ei saa, näita kus see koht on".
Ma mäletan, kui minul oli mingite ülesannete-teoreemidega probleeme, siis ka viimases hädas läksin emalt küsima. Üldiselt käis see nii, et seletasin talle ära, mis ülesanne on ja mida ma juba tegin ja kust ma edasi ei saa. Ja siis 90% juhtudest ütlesin, et "ära ütle midagi, ma juba tean, kus ma eksisin" :)
Postita kommentaar