neljapäev, 19. september 2013

Mina kui Tõeline Sõber

Mul elab Tartu linnas üks sõbranna. Tunnen teda juba 28 aasta tagusest ajast, läksime samasse esimesse klassi. Hiljem elasime eri kohtades, kuid ülikooliajal saime jälle kokku ja käisime koos kooris.
Ta on äärmiselt rahulik ja väljapeetud noor daam, kahe lapse ema, töötab 'väärikal töökohal'.
Tal pole ühtegi puudust minu silmis, ta on suurepärane inimene.

Sellegipoolest ei suutnud ma end kogu möödunud suve jooksul sundida temaga ühendust võtma, kuigi mõtlen talle iga päev. Tema jällegi teab, kuidas ma oma uruelu armastan, ja ei käi peale - mida ma kõrgelt hindan, kuigi minu meelest ma vajan vahel tagant-torkimist kokkusaamiste asjas. Samas - on palju juhtunud, et inimene helistab või kirjutab mulle, et tuleks külla või saaks kokku, ja ma EI SUUDA entusiasmi endast välja koukida, nii et mõlemal on kehv tunne. See käib ka kallite lähisugulaste kohta - sageli reageerin ebaleva üllatusega, et aa, tuled külla või? (eee... mispärast küll ometi? mis ma sinuga peale hakkan?)... Nii et pean endastmõistetavaks, et pean ise, kui suudan, kontakti looma.

Ja nüüd pühapäeval kirjutasingi sellele sõbrannale, et saaks tema kodu lähedal restoranis kokku, ja ta pole vastanud. Ma tean, et tal on väikesed lapsed ja vastutusrikas töö ja ilmselt ta pole veel ära klaarinud, mis päeval meie kohtumine võiks toimuda, kuid ma nii väga loodan, et ta on mu peale solvunud ja ei taha mind enam elu sees näha...

Sest kuigi olen väga rõõmus inimestega juhuslikult kohtudes - hüppan, tantsin, plaksutan ja hõiskan - ei saa ma absoluutselt aru, miks ma peaks teadlikult looma kokkusaamise võimaluse. Miks inimesed seda teevad?
Mulle ei jõua see kohale.

5 kommentaari:

karikate emand ütles ...

Nujaa, vähem kui kolm tundi pärast selle postituse kirjutamist sõbranna vastas, ja saame juba täna õhtul kokku.
Miks küll miks? Bwahhahhaa... :)
Ah, ma tean, et saab olema tore teda näha :)

Maire ütles ...

Oh kui hästi ma sind mõistan! Kusjuures mina ei saa aru, miks inimesed ennast mulle ise külla kutsuvad, mina pole neid siia kutsunud. No ok, ma elan sellises kohas, kus inimestel meeldib puhkamas käia, aga ikkagi - see pole ju viisakas niimoodi ise helistada ja siis lausa mitmeks päevaks külla sadada. Tegelikult ma ei viitsi isegi seda, et keegi korraks läbi hüppab, välja arvatud mu oma väga lähisugulased muidugi, st sugulaste esimene ring (oma lapsed, õed ja nende pered). Misasja nad uhavad kõik mööda ilma ja inimesi? Kusjuures mind peetakse väga jutukaks inimeseks, aga kui keegi on külas, siis ma tunnen kohustust rääkida. Tunnen, et pean hoolitsema, et teistel hea oleks ja lõbus ja nii. Oeh, tegelt tahaks olla lihtsalt omaette, lugeda ja netis hängida ja niisama toimetada. Ma pole alati selline nohkar olnud, aga nii viimased 6 aastat küll - alates sellest ajast kui maale kolisin. Lausa rõõm näha, et keegi veel tunneb täpselt samamoodi! Sa meeldid mulle! :)

karikate emand ütles ...

:)

Skarabeus ütles ...

See jutt meeldib mulle ka.Lülitan vahel moblagi välja.Pärast aga ei suuda õigust rääkida,miks ma seda tegin,ikka "kogemata" ja "oh,kas oli väljas või?",kuigi hing säutsub : näiteks sinu pärast!

karikate emand ütles ...

Hihihiii :D