Kui täna hommikul kell 6 hambaid pesema läksin, ilmus oma toast välja VT ja kurtis, et tunneb end kehvasti: kurk valutab koledasti ja hirmus nohu on.
Nojaa... need on täpselt samad sümptomid, mis möödunud nädalal Mehel ja mul olid. Kusjuures Mees krõbiseb nagu siiamaani - mina aga veetsin terve pühapäeva voodis, võimalikult palju magades, ja esmaspäeva lõuna ajal tõusin, ma ütleks, tervena! :)
Praegu andsin VT'le Decatylen'i kurgutableti ja eks ole näha, kuidas ta end veerand kaheksa paiku tunneb. Üldiselt on ta äärmiselt kohusetundlik laps, nii et ma ei pea üldse muretsema selle pärast, et ta end haigeks luiskab, pigem vastupidi. Seega, kui ta ise soovib koju jääda, siis on see ilmselt mõistlik otsus, seda enam, et täna on kaks laulmist.
Üks neist on siis 'vabaaine' koorilaul, kuhu VT vastu võeti hoolimata minu õpetustest, kuidas hääleproovis valesti laulda :D. Talle öeldi, et tal on fantastiline hääl, laia ulatusega (st laulab puhtalt nii kõrgeid kui madalaid noote) ja teda peaks hakkama kasutama ka sooloesinejana. VT'l oli seda kuuldes hea meel, ja ka mina olin väga vaimustuses...
aga...
Olen aastaid tundnud piinlikkust selle üle, et kasvatajad ja õpetajad kiidavad VT lauluhäält, aga mina seda ei näe-kuule, mina paneks ta häälele hindeks 4-... Kui ta laulab kõrgelt ja vabalt, siis on kõik tõesti väga ilus, aga kui ta kedagi jäljendab, siis... ui-ui-ui.
Ja juba VT lasteaiast peale olen püüdnud mõista, kuidas mina siis niimoodi pimedusega löödud olen?
Arvan, et asi on selles, et VT'le eriti ei meeldi minu kuuldes laulda ja ammugi minuga koos laulda, sest ta on selles asjas küllaltki võistluslik ja, khm, mina laulan ka väga meelsasti ja olen sellega lapsena palju tegelenud. Viimati laulsin kodust väljas küll rohkem kui 10 aastat tagasi, TÜ akadeemilises naiskooris, ja sisseastumiskatsetel öeldi mullegi, et hääleulatus on võimas. Ja kui ma küsisin, et oooda, kuhu see sissesaanute nimekiri üles pannaksegi, siis öeldi: "Sina saad kindlasti sisse - meil on sind vaja." Nii et jah, ma ikka laulan ka ja VT ei taha 'võistelda' kui tundub, et ta võib alla jääda. Nii et võibolla ma pole kuulnudki tema vaba puhast laulu, vaid rohkem sellist pigistatud, võistluslikku häält.
Lisaks on ta väikelapsest peale olnud tusane, kui mina hakkan laulemaie, sest laulja siseneb maagilisse maailma või transilaadsesse seisundisse, kuhu võivad pääseda vaid südamega kuulajad, kuid lapsed kardavad mõnikord, et laulev emme kaob ära, muutub neile kättesaamatuks. Olen kuulnud, et mõnegi laulja väikesed lapsed ei salli seda, kui ema laulma hakkab, ja mitte hirmsa hääle pärast, vaid sellepärast, et ema kaugeneb neist lauldes ja see tekitab hirmu. Ja kuna ka VT ei salli, kui ma laulan, siis kahjuks me polegi kuigi palju koos laulnud, kuigi ma vanasti ikka proovisin teda endaga laulma meelitada, sest minu meelest on laulmine üks tore ühistegevus :D ja pealegi, kuna kasvatajad kiitsid tema häält, siis soovisin, et ta seda ikka kasutaks ja treeniks.
Ja muidugi on võimalik ka see, et olen lihtsalt kade ja soovin olla meie pere ainus trillilliitaja...
Anyway, praegu tuleb otsustada tänase koolimineku küsimus, eks seda laulu-asja näe edaspidi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar