Pühapäev, 29. september 2013

Filmid ja elu ja...

Vaatasin eile õhtul filmi "Sotsiaalvõrgustik", sest Mees soovitas. Film oli sellest, kuidas Facebooki looja Mark Zuckerberg, suhtlemispuudega geenius, oma sotsiaalvõrgustikku luues teistel inimestel - sh oma parimal sõbral - naha üle kõrvade tõmbas. Küll oli vastik film! :( Vaatasin pea-aegu lõpuni, päris lõpuni siiski ei kannatanud. Isegi unes nägin seda jama. Fuhh! :(

Algul oli FB mõeldud ühendama vaid ülikoolinoori ja selle edu võtmeks peeti seda, et inimesed tahavad välja uurida, kellega teised, justament tuttavad noored suhtlevad ja kas nad on suhtes või vabad. Usuti, et see aitab kaasa deitimisele ja seks-elule :D

Muide, kui mina FB'st kuulsin, siis mõtlesin ka, et see on koht, kus inimesed soetavad tutvusi ja saavad üksteisele lähenemiskatseid teha. Alles siis, kui mu õde oli juba 3 aastat Austraalias elanud, tegin endale ka konto ja nüüd näen, kui tore on saada pisikesi elumärke kaugetelt kallitelt. Mingeid erilisi sekselu elavdamise katseid ma täheldanud pole, kuigi paar päeva tagasi sain küll veidra kirja kelleltki Andylt, kes rääkis, et otsib tõelist, ausat, igavesti kestvat armastust ja kelle tähelepanu mu ilusad fotod olevat pälvinud. Ta pakkus mulle oma kätt ja südant, et luua suhe, mis täidab kõik unistused ja avaldas lootust, et ma suhtun tema pakkumisse lugupidamisega ning vastan peagi.

Ma sain kohe pahaseks, et mis fotod? Minu fotosid näevad ainult sõbrad. Ja kirjutasin vastuseks, et "tänan, et saatsid mulle sama kirja, mis sadadele teistelegi naistele. Kahju küll, et Sa ei viitsinud seda tillukest sõnumitki minu kontole vastavaks kohandada." Aga enne 'send' nupule vajutamist meenus, et kaks profiilipilti vist tegelikult on nähtavad kõigile... Ja hakkasin mõtlema, et on 1% võimalust, et tegemist pole manipulaatoriga, kes haavatavaid naisi jahib netis, vaid lihtsalt mingi Inglismannist Ohmooniga, kes arvab, et niimoodi on võimalik armastust leida.

Usun, et enamik inimesi on piisavalt kanged, et sellistest kirjadest mitte välja teha, aga mina mõtlen, et ta võib ju olla puruloll, aga hea! ja võibolla ta tõesti ootab vastust ja... Niisiis kustutasin selle eelmise sõnumi ja kirjutasin lihtsalt, et "olen õnnelikus abielus ja ei otsi enam kedagi ega midagi, ja head õnne tõelise armastuse leidmisel."

Õhtul uurisin Mehelt, kas tema saab ka selliseid "armastuskirju". Mees turtsatas, et muidugi - iga päev! :D
Selgus, et umbes kord kuus ta ikka saab mõne sellise kehvakeses inglise keeles kirjutatud kirja, kus neegritarid otsivad temaga lähisuhet jne... :p Mees ütles, et need on omamoodi "somaalia kirjad" ja tema ei reageeri neile kunagi. Ta arvab, et avad ennast spämmile, kui vastad.

Noh, 'minu Andy' mulle esialgu spämmi saatma pole hakanud vaid kirjutas, et "hoia siis oma perekonda ja kõike head!" Loodan, et FB tiim on selle lehekülje küllaltki spämmikindlaks teinud ja mingeid jubedusi ei järgne.

Aga veel vaatasin eile filmi "Pii elu", mis Mees mulle kinkis. Ja vaat see oli küll IMEilus film, haarav algusest lõpuni. Ma eriti palju filme ei vaatagi ja minu jaoks on see parim, mis ma palju aastaid näinud olen. Kui see sama kaunina ja sama pingelisena oleks kestnud 8 tundi, siis ikka oleksin ära vaadanud! Ainukene koht, kus ma tillukest emotsionaalset distantseeritust tundsin oli, kui peategelane, nooruk Pi ihuüksinda päästepaadi küljes rippudes uppuvat laeva vaatas ja nuttes röökis: "Ema! Isa! Ravi! I'm sorry!" See tundus veits sentimentaalne ja ebarealistlik. Aga enamikus filme sellistest kohtadest koosnebki, mille puhul mõtled, et nii räägivad ja käituvad ainult väljamõeldud inimesed... :D

Me olime Mehega mõlemad raamatut ka lugenud - see oli ka väga hea.
Raamatut mul omal pole, aga seda filmi vaatan nüüd ilmselt järgmised kuu aega iga kord, kui tuleb isu midagi ilusat näha. Mõtlesin isegi, et läheks neljapäeval kinno, sest Pii elu jäi kinos vaatamata..., kuigi kavatsesin..., nüüd jookseb Woody Alleni film "Blue Jasmine", Cate Blanchettiga peaosas - mõlemad meeldivad mulle väga. Ja kui Pii elu puhul võinuks mind kinos häirida liiga vali heli, siis selle filmi puhul vast mitte. Aga võibolla hakkan minagi kinos kõrvatroppe kasutama, nagu üks blogija meil siin... :) Pole selle peale kunagi mõelnud...

Eks näis. Eile õhtul võttis ühendust sõbranna ja uuris, kas ma tuleks temaga teisipäeval väikesele operatsioonile. Et tema mees on hilise õhtuni ära, aga ta ei tohiks üksi jääda. Loomulikult ma lähen, mul on nii hea meel, et ta mind kutsus. Võib aga olla, et mul pole pärast tuju kinno minna...

Kommentaare ei ole: