Naljaninad

Mees: "Kas sa kutse said kätte?"
Mina imestan: "Millise kutse?"
Mees: "No selle kutse!"
Mina mõtlen kiiresti-kiiresti... : VT sai samal päeval sünnipäevakutse, aga see pole ilmselt see, millest Mees räägib; õpetaja saatis kirja teatega lastevanemate koosoleku toimumisest, aga see pole ka see. Raputan pead.
Mees: "Sind paluti järgmisele korteriühistu liikmete koosolekule esinema."
Mina olen täiesti segaduses. Ma pole mitte ühelgi korteriühistu koosolekul sõna võtnud - ma pole neil isegi käinud. Ja nüüd esinema?
Vaatan Mehele pärani silmi otsa, et ta aitaks mul sellest hullumeelsest maailmast sotti saada.
Mees: "Nojah, sul paluti esineda selle "Sepapoiste" lauluga."

*

Valmistume lõunasööki sööma. VT, kes hamstrit hellitas, korjab ta söögilaualt, et anda talle viimane musi enne puuripanekut. Mees tuleb kööki. Mina märkan, et olen tema tomatitele unustanud sidrunipipart raputada.
Mina pipart raputades: "Ma panin küll pipart, aga see hamster tõmbas oma pika keelega korra üle tomatite ja läinud ta oligi!"
Mees heatujuliselt: "Vaat, kus väike pipraõgask!"
VT heidab meile manitseva pilgu, kuid Mees saab sellest vaid hoogu juurde.
"Küll ma temaga veel arved klaarin: öösel, kui VT on magama läinud, hiilin mina kööki, haaran tal rinnust ja raputan ta kasukast välja!"

*

VT räägib mulle anekdoodi...

Mees kolib kaugele põhjamaale ja läheb seal kõrtsi.
Kohalikud tulevad vaatama, mis mees on kah, ja ässitavad: "Kui meiekandimehed lõõgastuvad, siis nad joovad ära kümme õlut, maadlevad jääkaruga ja magavad eskimonaisega."
Noh, ei taha mees alla jääda. Joob ära kümme õlut ja läheb jääkaru otsima.
Mõne aja pärast tuleb ta üleni kriimulisena ja vermeis tagasi ning lällutab:
"Ja kus on see eskimonaine kellega ma maadlema pidin?"

VT jääb hetkeks mõtlema ja ütleb siis: "See anekdoot on tegelikult päris ilge..."

Haarab mul siis ümbert kinni ja lisab nunnutaval toonil: "Aga meie oleme veel ilgemad!"

*

Kui mossitan, et telefonitädi, kes mulle kinnitas, et ei soovi midagi müüa, on mulle üle 15 minuti mingist kokaraamatust rääkinud, lohutab Mees mind anekdoodiga.


Ostab juut talumehelt 70 rublaga eesli. Talumees lubab eesli juudile koju ära tuua. Õhtul tuleb aga kurva näoga talumees - ei saa eeslit tuua, eesel suri ära.
"Noh, anna siis raha tagasi," ütleb juut.
"Ei saa kahjuks anda - juba kulutasin ära,"
"Too siis vähemalt surnud eesel siia."
"Mis sa selle korjusega veel teed?" imestab talumees.
"Ära sina selle pärast muretse, too aga siia," vastab juut.
Noh, toobki siis talumees surnud eesli juudile.

Nädal hiljem saavad nad jälle kokku ja talumees ei saa jätta uudishimutsemata:
"Mida sa tegid siis selle eeslikorjusega?"
"Ma korraldasin loterii, auhinnaks eesel," vastab juut. "Pilet oli 2 rubla, müüsin 500 piletit ja sain 1000 rubla."
"Aga kas inimesed pahaseks ei saanud?" kohkub talupoeg.
"Ainult võitja!" seletab juut reipalt, "aga talle andsin ma tema 2 rubla tagasi."