Eks tuleb lihtsalt tunnistada, et peamine põhjus, miks püüan oma plaanikesest kinni pidada on see, et olen nii jube mugav ja laisk inimene, et kui mina maha istun ja mõtlen, et näe - nii palju olen teinud juba ja nüüd võiks natuke logeleda, siis enam ma püsti ei tõuse. No milleks? Logelemine on mõnus ja väga sisukas tegevus, mind ei tüüta see iialgi ära, mul ei tule iial sellist sisemist sundust mis korralikule, vastutustundlikule inimesele ütleb, et 'oled nüüd mõnnatanud küllalt ja aeg on jälle jalad tagumiku alt välja tõmmata ja midagi kasulikku teha'. Milleks mulle midagi kasulikku? :D Või nagu keegi kavalpea ütles: Inimesed pole veel aru saanud, kui kasulik on olla KASUTU!
Mees on mul ka selline, et tema poolest võiksin ma küll ainult lugeda ja magada. Koristada pole tema arust üldse vaja, süüa ma äkki mõnikord teen ka iseenda pärast ja ülejäänud aja saab ta ka ise hakkama, kui ma viitsiks vaid kartulid ära keeta ///tegelikkuses on ta üsna õnnetu, kui valmissööki pole!!///, ning head lapsed hoiavad endal ise silma peal. Ta ei saa aru, miks ma ei maga nii kaua kui torust tuleb ja siis ei loe ja mõnule, miks mul ajab üks tegemine teist taga nii et isegi Õhtulehte pole aega ühe jutiga läbi lapata (sest selle jaoks mul ekstra aega päevaplaanis pole - näpistan siit-sealt).
Isegi ühel mitte väga ammusel eluperioodil (2-2,5 aastat tagasi), kus me nagu veidike teineteisest mööda elasime, oli ta ikka seda meelt, et ma võiksin tegelda vaid elu nautimisega. Tol ajal oli tema põhjendus küll selline, et ega minust nagunii milleski kasu pole ja vahet üldse pole, mida ma teen ja kas ma üldse midagi teen.
Kuid mul on nüüd Mehe ärgitusel selline hirmus kiusatus hakata endale korraldama raamatukogunädalat: et lähen toon endale portsu raamatuid ja siis vaat tõesti ainult magan ja loen.Ärkan, käin pissil, loputan suud ja kebin tagasi voodisse lugema. Kui kõht läheb tühjaks, siis võtan madratsi kõrvalt põrandalt leivakotist leivakannika ja nosin siis seda, kannust vett peale rüübates. Ma võin lõputult palju magada ja lugeda, ilma et mul tuleks tahtmine üles tõusta ja end LIIGUTADA. Ja õueminek hakkab mõne päeva pärast päris hullumeelse mõttena tunduma.
Ah jaa --- sellepärast ma ju valvangi, et peaksin oma igati tasakaalus olevast päevaplaanist kinni! ;)
Ma käin kosmilise kiirusega alla (teki alla!), kui end lõdvaks lasen! :)
Ja pealegi - kas teil pole siis mitte kunagi logistilisi segadusi?
Et tahaks mõnel õhtul minna ujuma, aga kohe pärast õhtusööki ei taha ja hiljem on juba uni? Näljasena minna aga hoopis paha!
No vaat, sellised segadused saab päevaplaaniga ära korraldada, ainult et kui midagi läheb sassi, siis ongi kohe kehvasti.
Näiteks eile tõusis Mees vara, sest tal oli vaja miski tööasi ära kirjutada ja seega tahtis ta varem lõunasööki.
Tavaliselt ma käin pool 12 poes, 12 koristan ja 13 teen lõunasöögi. Nüüd käisin poes ja hakkasin kapsasuppi keetma, nõusid pesema ja kööki koristama. Kell 13 sõime kõhud värsket kapsasuppi täis ja mõlemal tuli mõõõõõõnus uni peale. Ainult et mina pidin veel koristama hakkama, sest seda on parem teha, kui VT'd pole, kelle arvates ma koristan ainult selleks, et issit ja teda ahistada.
Ei olnud mõnus punnis kõhuga ja poolkinniste silmadega vanni küürida!
Mees puges teki ja raamatuga diivanile, mina piilusin üle ukse ja ütlesin küsivalt:
"Kui sa nüüd veel 10 minutit magamata püsid, siis ma jõuan ka toad tolmuimejaga üle tõmmata!"
Mees aga mängib lolli: "Ma võin ju siis ka magada, kui sa tolmutad. Kas sind segab, kui ma magan?"
:D
Ka VT teeb oma väikseid nalju.
Näpistasin teda TAGUMIKUST ja tema nähvas:
"Jäta mu HING rahule!"
:D
Artikleid ka:
1. Liiga hea, et olla tõsi.
Andmisrõõm on see kõige suurem rõõm, sest tore on teisi õnnelikuks teha ja tänu vastu saada - kuid kui annad 'liiga palju', hakatakse sind kahtlaseks kujuks pidama ning tänulikkuse asemel hakatakse sind põlastama ja vältima.
"’Tis better to give than to receive. But if you give too much, you might receive contempt. Because a study finds that people shun group members who are overly generous."
"The researchers believe that a group’s members can find conformity within the group more important than the success of the group."
Scientific American
2. Õnnelikkuse ja elu tähendusrikkuse seoseid.
Õnn ja tähendusrikkus on mõneti kattuvad - kui meie elu on tähendusrikas, siis teeb see meid õnnelikuks. Samas pole tähendusrikkus üksinda õnneks küllaldane. Õnnelikuks teevad meid ka isekate soovide täitumised, mil pole elu tähendusrikkusega mingit pistmist. Või näiteks tervis - terved inimesed on õnnelikumad, kuid kehva tervisega inimeste elud pole sugugi vähem tähendusrikkad.
Ka ajaraam on neil erinev: õnnelikkus käib praeguse hetke kohta, elu tähendusrikkuse puhul võtab inimene arvesse nii minevikku kui ka tulevikku. Tuleb välja, et mida rohkem inimene mõtleb mineviku, tuleviku ja oleviku seostest, seda tähendusrikkamaks - kuid vähem õnnelikuks! - ta oma elu hindab. Käesolevas hetkes elavad inimesed on õnnelikumad.
Milleks siis üldse elu tähendusrikkusega pead vaevata?
Sest sel viisil püüame me kindlustada, et õnn kestab, et me ka eluõhtul õnnelikult oma päevade peale tagasi vaadata saame. Õnnelikkus mõistagi tuleb ja läheb kergemini kui tähendusrikkus, mille kallal pidevalt töötame. Vähemalt nii see inimesele tundub.
Tegelikult aga on mõned inimesed juba loomult õnnelikud, mõned mornimad, ja see, mis nende eludes toimub ei muuda nende õnnelikkuse taset kuigivõrd pikaks ajaks. Kes oli õnnelik täna, on suure tõenäosusega õnnelik ka aastate pärast ja vastupidi - kui oled praegu mingi asja pärast norus, siis küllap oled mingite teiste asjade pärast norus ka aastate pärast! Asi on loomuses, mitte selles, mis sinuga toimub.
Uhh, tupsutrullikesed, aeg on otsas! :)
Miau!
"Meaning and happiness are apparently experienced quite differently in time. Happiness is about the present; meaning is about the future, or, more precisely, about linking past, present and future. The more time people spent thinking about the future or the past, the more meaningful, and less happy, their lives were. Time spent imagining the future was linked especially strongly to higher meaningfulness and lower happiness /.../."
"/.../ people experience happiness as something that is felt here and now, and that cannot be counted on to last. By contrast, meaning is seen as lasting, and so people might think they can establish a basis for a more lasting kind of happiness by cultivating meaning."
Aeon Magazine
 |
| Üks levinumaid õnne-allikaid: šokolaad :D Muide, mina pole viimasel ajal eriline šokolaadi-armastaja, aga see apelsiniga tume šoks oli küll väga maitsev! |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar