kolmapäev, 4. september 2013

Sepapoisid

Kui VT eile koolist koju jõudis, huvitas mind kõige rohkem see, kuidas ta oma kingadega hakkama sai?
Minu suureks ja rõõmsaks üllatuseks ütles VT, et ta tundis end lõpuks ometi täiuslikuna ja veelgi enam, tal olnud tunne, et ka teised inimesed ja maailm tema ümber on täiuslikud :)
Yay! :)

Ikkagi... ma ei suuda uskuda, et ta kaua vastu peab nii kõrgetel kontsadel...

uute õpikute ja töövihikute paberisse pakkimine


kaaned ümber!



*

Hakkasime VT'ga poodi minema, kui ta kurtis, et sel aastal pole koorilaul vabatahtlik: õpetaja kuulab lapsed üle ja need, kelle hääl talle meeldib, PEAVAD hakkama koorilaulus käima.
Mees hõikas oma toast, et tema meelest riiklikus õppekavas koorilaulu küll pole ja kedagi ei tohi sundida.
Aga eks kool teeb ka omi 'seadusi'.

Nojaa, aga VT käis vastumeelselt esimesed kolm aastat koorilaulus ja neljandaks aastaks võttis ta lõpuks julguse kokku ja ei läinud, kuigi õpetaja teda korduvalt tagasi kutsus ja hinnetelehe kommentaarina ka mulle kirjutas, et lapsel on ilus hääl ja võiks käia koorilaulus. Ja nüüd on VT muidugi pettunud, et sai vabaks vaid üheks aastaks.

Mina soovitasin hääleproovis valesti laulda.
VT ütles, et tema ei saa aru, kuidas on võimalik meelega valesti laulda.
Mina selgitasin, et mõni inimene arvab, et ta laulab, aga tegelikult ta huikab silpe rütmiliselt ja samas üpris monotoonselt. Eriti koorilaulus on seda mõnikord kuulda: keegi lihtsalt röögib sõnu: "See-paa poii-siid, see-paa, poii-siid tee-vaad-tööd, tee-vaad-tööd." VT lõi kampa ja me röökisime üheskoos monotoonselt raiudes: "Taovad tuulist rauu-daa, taovad tuulist rauu-daa...." Siis jõudis lift alla, liftiuksed läksid lahti ja me nägime lifti ootavat naist, kes oli vastasseina taganenud. Ta heitis meile uudishimuliku jahmunud pilgu ja keeras siis kogu kehaga postkastide poole. Mina tegin: "Oih!"... "Hõmm!" Ja pahvatasin laginal naerma. VT pigistas huulte vahelt: "Awwk-warrd!"

Olles korduvalt ise kuulnud, kuidas inimesed liftis räägivad, ja kord ka, kui üks tüdruk liftis tasakesi laulis - kusjuures temal jätkus mõtteselgust korrus-poolteist enne allajõudmist vait jääda - tean ma suurepäraselt, et all postkastide juures kuuleb liftišahtis toimuvat nagu toimuks see kõrvaltoas, mis on mööblist tühi. Nii et ma kardan, et meie röökimine oli nii hull, et võis lausa avaliku korra rikkumise alla käia...
:D

kaaned ümber!


*

Kirjutasin eile VT uutele vihikutele etikette ja uurisin, kas teised emmed ka veel laste vihikutele peale kirjutavad? VT teatas uhkelt, et tema on ainuke, kellele emme kirjutab - teised peavad seda ise tegema ja mõned kadestavat teda selle pärast, kui palju emme talle ette ja taha ära teeb.
Hmmmmm...
Ühest küljest ma arvan, et kui laps suudab midagi ise teha, siis peakski ta seda ise tegema.
Teisest küljest ma arvan, et kui energiat jätkub, tuleb ära kasutada iga võimalus teiste elu ilusamaks ja mõnusamaks ja turvalisemaks teha. Et - tuleb ära kasutada iga võimalus oma lähedasi rõõmustada.
Nii et raske on mul see lapsekasvatamine... Kui ma käiks tööl ja aega tõesti poleks, või kui mul oleks energiaga praegu kehvasti, siis oleks lihtsam öelda, et tee ise! Aga kuidas ma praegu panen lapse 'tööle' kui ise teen lõunauinakut (iga päev 14.30 - 16.00) või kirjutan sõbrannale kirja ja itsitan sinna juurde või lõbutsen lahutan internetis meelt või...

kaaned ümber!


*

Õhtused dialoogid:

Mina nunnutavalt: "Emme armastab sind nii väga...!"
VT vigurdavalt: "Siis tõesta seda, Tiiger!"

:D

kaaned ümber!


Kommentaare ei ole: