Algas see isuga makaronide järele ühe lihtsa kastmega: tops ühte majoneesiletis müüdavat adžika-kastet, 4-5 purustatud küüslauguküünt ja 2-3 supilusikatäit paksu majoneesi. Hakkasin makarone sööma üle päeva või sagedaminigi.
Siis hakkasin kord või paar iga päev endale röstima leiba, millele hõõrusin küüslauku (ja muidugi panin ka võid ja soola), kusjuures tegin seda ilma näljata - lihtsalt hirmus küüslauguleibade isu on.
Ja nüüd eelistan teha seljankat ja kanakarrit või mõnda muud sööki, kuhu küüslauk nagunii keetmise ajal sisse sobib - mina aga pigistan ühe küüslauguküüne enne söömahakkamist veel otse toidukaussi, sest keedetud või hautatud küüslauk läheb ju magusaks.
 |
| Pliidil podiseb kanakarri |
Ähh, aga sellest hoolimata on mul õnnestunud veidi tõbiseks jääda: kurk on valus, pea on veidi uimane ja valutab. Mees jäi suts tõbiseks selle nädala alguses - ehk temalt sain mingi viir-ussi?
Esimese hooga mõtlesin, et kui inetu lugu, et küüslauk mind ei kaitsnud...
Siis mõtlesin, et kes teab, kui kiiresti ja kui rängalt ma ilma selleta oleks haigestunud? Nii et võibolla ikka kaitses ka. No küllap kaitses! :)
Igatahes muidu heliseb mul kell 5.55 - täna aga ärkasin juba 5.15, sest kehv oli olla...
Peaksin vist ikka end kätte võtma ja püüdma leida mingit siidpehmet sooja lõnga, mis mu kaela sügelema ei aja ja kuduma mingi toru omale kaela ümber, millega magada annab. Tavalise salliga ma nagu ei oska, see jääb ebamugavalt paksult mulle kaela alla ja paneb pea valutama. Ka kannatan ma käe otsas kindana kõik lõngad ära, aga jalad ja kael tahavad midagi pehmemat, muidu hakkan sügelema...
 |
| Plastiliinist kommid: VT tegi need oma tuba kaunistama |
Ka VT on hetkel käsitöö-lainel.
Enamik tüdrukuid said oma heegeldatud lapikesed juba tunnis valmis, aga VT ei saanud vajalikku heegelsilmust isegi mitte selgeks. Oli teada, et keti asemel hakatakse 5. klassis midagi tõhusamat heegeldama ja ma pakkusin talle suve jooksul korduvalt, et õpetan teda, kuid tal on käsitöö vastu nii suur tõrge, et ta polnud nõus. Raske on õppida midagi, mis üldse ei meeldi. Ta valab pisaraid ja ma ei oska muud, kui taskurätikarpi ulatada, veidi eemale tõmbuda ja öelda, et pole midagi, võta endale aega enese kogumiseks, kiiret pole. Mind ennast aitas ületamatult rasketena näivate koolitööde puhul selline mõttekäik:
Kas ma olen keskmisest oluliselt lollim?
Ei.
No vaat, kui teised saavad hakkama, siis ilmselgelt see pole nii raske, kui mulle tundub, ja mina pean (loogiliselt võttes) ka hakkama saama.
Aga VT ütleb: "Ma võin ju mõnes asjas - näiteks käsitöös - olla teistest oluliselt saamatum."
Ja mina ütlen: "Sellise suhtumisega sa lihtsalt otsustad olla saamatu. Keegi ei sünni heegelnõel peos, kõik pidid õppima."
 |
| VT armastab mulle tillukesi kingitusi teha: plastiliinist viirukihoidja |
7 kommentaari:
Mina tänase seiuga muidugi heegeldaksin need lapikesed tema eest.
Ilma südamepiinnadeta kusjuures.
No mis, ma pean ka ennast valvama, et tema eest ära ei heegeldaks, kui ette näitama hakkan :D, mulle ka väga meeldib, aga südametunnistus piinaks ikka küll, kui ma selle ise valmis teeks. Ehh, see võtaks vaid mõni minut mul...
Kuid arvan, et ta peab selle ikka ise ära õppima, ei ole siin midagi...
Mõtle nüüd ise, kui sul isa juures mooside keetmine oleks kohustuslik, kas lubaksid selle kellelgi, kellele see veel pealekõike meeldib, ära teha, mh?
Nii oleks ühe asemel kolm õnnelikku.
Usu mind, VT õpetaja pole õnnelik, kui mina või Sina VT töö ise ära teeme :D... Edasi tuleb ju äärepitsi heegeldama hakata ja VT jääb kohe vahele.
Aga muidu - kui pole päris nii, et on kindla inimese kohustus - on meie peres küll kombeks, et teeb see, kes on kõige osavam, sest teistel võtab kauem aega, tuleb rohkem vigu sisse ja pole nii tore ka.
Meil oli igatahes koolis töödejaotus ja äri, mina lahendasin matemaatikaülesandeid ja keegi teine jälle heegeldas lappe. Mingid kergemad asjad ma heegeldasin ikka ise ka ära, aga eriti keerukaid asju (mida ema ka ei osanud :D) ikka vahetasin. Siiamaani süda ei piina, sest ma lihtsalt ei tunne sellest oskusest puudust. Minu käsitöö on kokkamine ja saiakeste-koogikeste küpsetamine ja sellega olen täiesti rahul.
Kust nagu selgub, võiks käsitöö olla koolides valikaine. Kohustuslik aine võiks kanda nt nime nagu Eluks vajalik või midagi sellist, kus siis osaleksid nii poisid kui tüdrukud ja õpetataks selliseid asju nagu nööbi ette õmblemine, lambi lakke riputamine, pudru, supi keetmine, kartulite koorimine, lipsusõlme sidumine ja muud seesugust tegevust, millega suure tõenäosusega kõik elu jooksul vähemalt korragi kokku puutuvad.
Oh, pole hullu, meie lapike sai ilusasti valmis ja kergendus suur :)
Eks on ka mul mälestusi teiste poolt ära tehtud käsitöö-asjadest - õmblusmasinal ei õmmelnud ma ise küll mitte midagi. Meil oli selline suure tallatava pedaaliga masin - kui jõnks sisse tuli, hakkas see tagurpidi võtma, kuidagi. Sellega oli emal endalgi raske ja ta säästis mind. Ja äärepitsi heegeldas mul sõbranna ema niuhti ära, kui oli oma lapse oma ära teinud :D Hullult suur vahe oli - minu oma oli kramplik ja pisike, tema osa ühtlane ja pehme. Õpetaja sai kindlasti aru, et sellist hüppelist arengut ma ei teinud...
Vaat, seda ma küll pelgan, et õmbusmasinaga õmblemine tuleb... aga ehk enam ei tule - usun, et me pole sugugi ainuke tänapäeva pere, kus sellist kodumasinat polegi. Ehk on see asi õppekavast välja heidetud? Eks saab näha.
Aga muid nikerdamisi hakkasin hiljem (kusagil 7. klassis) armastama ja usun, et kõiges muus saan VT'le kenasti abiks olla ja mine tea - ta võib vabalt veel käsitööd meelsasti tegema hakata, kui hindamise hirm on seljataga.
Mina näiteks lapsena ei armastanud mitut asja, mis mulle nüüd meeldivad, nt õues käimine (jalutamine), söögi tegemine, võimlemine ja käsitöö - nüüd teen esimest kolme hea meelega iga päev, viimast vähem, aga alati hea meelega. Samas oli kohustuslikke asju, mis mulle ka meeldisid, nt kohustuslik ja soovituslik kirjandus ja kodus nt toa ja sahtlite korrashoidmine.
Paistab, et huvid võivad elu jooksul muutuda... ja ei pruugi. Õnneks on hobid puha vabatahtlikud, kuid eks ole tore, kui sulle meeldib teha midagi, mis ka teistele rõõmu teeb ja millest kasu on - nagu kokkamine või kasvõi käsitöö :) Tegelikult ka selline isekas ja üksildane hobi nagu lugemine toob teistele 'kasu', kui inimene on selle tõttu näiteks huvitavam vestluskaaslane...
Aga näiteks söögi tegemine hakkas mulle väga järsku huvi pakkuma alles siis, kui Mehega kokku kolimine kavasse tuli - siis alles hakkasin raatsima oma aega sellisele asjale kulutada, varem ma parem hammustasin juturaamatu kõrvale ükskõik mida, peaasi, et ei tilkunud ega pritsinud raamatusse - ehk siis pigem võileipsu.
Postita kommentaar