Aeg-ajalt jagab ta oma saaki ka kolleegidega.
Seekord saime kolm kenasti (elusalt) keedetud jõevähki.
Paraku olen mina see silmakirjalik inimene, kes suudab süüa peekonit ja kotletti, aga mitte siga või lehma.
Kui ma olen toidu saanud koos 'etteheitvate silmadega', siis ma ei suuda seda hammustada.
Probleem on aga selles, et vased elukad on juba tapetud. Söömiseks. Et nende surm poleks asjatu, ja et nende elu austada, tuleks nad tänuga ära süüa.
Murdsin siis ühe vaese sõralise pooleks, et saba kätte saada...
Vähk näeb kõhu poole pealt välja nagu satikas oma saja konksus käpaga...
Lutsisin selle ühe saba ära, maitset ei tundnud..., teadsin, et mina rohkem ei suuda.
VT oli kohutavalt solvunud juba ainuüksi selle peale, et ma neid talle näidata tahtsin.
Ta kisas: "Need on ju laibad!!! Kuidas sina ennast tunneksid, kui ma kutsuksin su enda tuppa, et sulle haisvat hamstri laipa näidata? Ja seda veel süüa....!!!"
Mees vaatas ka nende poole kõrvalepööratud peaga ja nina krimpsus...
Nii et prügikasti nad kadusid ja mina, kes ma enne vähisabasid armastasin, ei taha nendest nüüd võibolla elu lõpuni enam midagi teada...
Veidra kokkusattumusena promoti samal päeval mu FB leheküljel petitsiooni koerte elusalt keetmise keelustamiseks. Väidetavalt on elusalt keedetud koerad hirmu ja valu tõttu organismis toimuvate biokeemiliste reaktsioonide tõttu maitsvamad.
Loomulikult andsin oma allkirja, võite seda ka teha.
Uhh seda elukest...
3 kommentaari:
Mina pole suutnud mitte kunagi vähki süüa ja juba mõte sellest, et nad elusalt keema pannakse, ajab südame pahaks.Koerte puhul pole lihtsalt sõnu. Ma nägin kunagi ka dokfilmi, kus elusad rotid sabapidi keeva vette pandi. Muidu ma jälestan neid, aga seekord oli neist nii hale.jube oli vaadata, kuidas inimesed neid sõid ja kiitsid, et nii hea ja kasulik.
Vuh! Koerakeetmisest pole ma kuulnudki! Ilmselt siis asiaatlik vaimusünnitis? Inimene on üldse ilgeim piinaja elusas maailmas.Olen nooruses kaasa töllerdanud öisel vähipüügil,näinud elusa konna nülgimist ja vähikeetmist.Liha tal ju pole ja aru ma ei saa,mida selles sabasutsakas hinnatakse!? Mulle ei maitsenud ja ei taha kunagi. Praegu ei taha suhelda ka inimesega,kes suudab ilgusi korda saata oma maitseelamuse nimel!Lugedes just ühest Vadim Zelandi raamatust kanade tapamaja üksikasju,ei suuda ma tükk aega isegi seda lindu süüa...Miks peab see maailm nii õudne olema,söögiahel selline nagu ta on jne.
Samas selline vähk nagu sul pildil oli mul lapsepõlves seina peal,umbes meeter pikk.:D Kuni mu pallivise tema eksistentsi lõpetas.(Ja mina ilmselt peksa sain)
Jah, kui ikka lugeda vabrikuloomade ja -lindude elust, siis tuleb suur kurbus kallale ja mina hakkan mõtlema lausa koduse kohupiima jms peale. Just uurisin vennalt, et kas nad kanu kavatsevad pidama hakata? Et munegi on kurb osta, kuid tegemist on nii väärtusliku toiduga, et menüüst ära ka ei taha jätta.
Postita kommentaar