Enesekehtestamisest

Eile hommikul otsustasin blogimise asemel hoopis midagi kasulikku teha ja tõlkisin Mehele ühe teksti ära. Ma ikka teen seda vahel, tal on töö jaoks vaja. Imelik, et talle endale tõlkida ei meeldi, kuigi ta muidugi oskab ja pisemaid juppe tõlgib iga päev. Juhtub, et ma ei saa eesti- või ingliskeelse lause või lõigu mõttest aru - siis pöördun alati Mehe poole, kes alati saab! Mees on minust kindlasti intelligentsem ja keeleliselt andekam. Kuid ta ütleb, et minu tõlkelause on loomulikum ja sujuvam, ja hea küll siis, ise teab :D Aga naljakas on mõelda, et tema on oma tekstidega juba 25 aastat raha teeninud ja mina küll ei söandaks - oma tõlkimistest mõtlen alati kui lihtsalt tema aitamisest.

*

Aga kirjutada mõtlesin täna hoopis ühest hiljutisest intsidendist, mis toimumise ajal libises minust märkamatult mööda ja hakkas alles päevake hiljem tähelepanu nõudma.

Laupäeval olime VT'ga Lõunakeskuse Novaluxis selle voodoo-nuku üles leidnud ja jalutasime kassasse. Parasjagu keegi maksis, nii et jäime kliendi selja taha ootama ja kui ta lahkus, astusime pisitasa kassaleti poole, kui kuulsin nõudlikku häält: "Meie oleme ka järjekorras!"

Pöördusin poolenisti hääle poole ja nägin kaht naist, üks keskealine, teine minust noorem - võibolla ema ja tütar -, see noorem oligi rääkinud. Mulle meenus, et kui kassasse tulime, nägin neid kassa vastas olevatest korvidest midagi vaatamas. Nad olid kassa poole enam-vähem seljaga ning nende ja kassas ostu sooritava naise vahel oli piisavalt ruumi, et meie VT'ga sinna kedagi häirimata kenasti ära mahtusime, nii et ma polnud osanud arvata, et nad järjekorras on, kuigi olin neid seal märganud küll.

Taandusin leti eest ja ütlesin oma tavapärase: "Oih, vabandust!" ja naeratasin ilmselt nii südantsulatavalt :D, et nad jäid veidi segaduses moega mõneks hetkeks minu vastu vastu seisma ja naeratasid siis kohmetult. Lõpuks nad ärkasid ja kiirustasid leti ette ning VT oli nii armsake, et soovis mulle poolehoidu avaldada ja lohutas: "Mina ka ei märganud neid!" Mina aga võtsin juhtunut kergelt ja vastasin lihtsalt: "Mina ka ei märganud!" Samal ajal, kui mina juhtumit sugugi läbi ei elanud, nägin kassas ostu sooritava noore naise õlgadest, et tema tunneb end ebamugavalt ja tal on juhtunu tõttu piinlik.

Ja kui see kõik mulle hiljem meenus, mõtlesin ma, kui raske on elada maailmas, kus sa arvad, et pead ennast kehtestama ja oma õigusjärgse koha eest võitlema. See tüdruk võitles selle eest, mis talle kuulus - oma koha eest järjekorras - ja selle käigus tundis ta kaht negatiivset emotsiooni, esmalt pahameelt ja hiljem piinlikkust. Minu jaoks oli see vahejuhtum aga nii tühine, et libises ilma ühtegi emotsiooni tekitamata mööda.

Ja ma mõtlesin, et tema elab maailmas, kus inimesed trügivad vahele. Ja mina ei ela.
Ja et veab mul! :)