Eks me teeme nüüd siis viimaseid ettevalmistusi kooliks. Näiteks eile käisime kinos Lottet ja kuukivi vaatamas. Ma olen ennast ikka piisavalt sallivaks inimeseks pidanud, kuna mind ei häiri popcornihais, paberite krabin, suht määrdunud istmed, naervad inimesed, popcorn talla all... ja lapsed, kes ekraanikangelastega vestlevad, on minu meelest hullupööra armsad (eile: Kass: "Kes mind siit küll alla aitaks?" Südamlikud lapsehääled saalis: "Mina!"--- "Minaa!"). Aga eile sattusime sellisele üritusele, kus veel 15 minutit pärast filmi algust inimesed sisse voorisid ja mitte ükshaaval, vaid vahekäigus oli ikka kogu aeg mingi sagimine. Üheks hilinejaks oli terve lasteaiarühm, mille liikmed siis filmi valgusel oma ridu ja kohti otsisid. Minu jaoks oli see liig ja keskenduda ma ei suutnud, nii et esimesed 15 minutit jäid põhimõtteliselt nägemata. Õnneks minul otseselt polnudki vaja näha ja Väike tüdruk tusaseks ei muutunud vaid oli lihtsalt nukker... Huvitav, kui kallid oleksid piletid kinos, kuhu hilinejaid sisse ei lasta?
*
*
*
Paar pildikest ka:
ajalehest välja lõigatud näoga Väike Tüdruk
ja end linade vahele peita üritanud 'pai kiisu'.
*
*
*
Veel,
lugesin kõhedat artiklit USA õest-vennast (nüüd 20 ja 23 aastased), kes kaebasid oma ema halbade vanemlike oskuste tõttu kohtusse. Lastel oli kolm advokaati, kellest üks oli nende isa - vanemad olid küll juba ammu lahutatud.
Lapsed kaebasid, et ema kinkis pojale sünnipäevaks sobimatu kaardi, helistas tütrele keset ööd ja ähvardas pojale politsei kutsuda.
Pärast kaheaastast kohtuskäimist otsustati ema jätta karistamata, kuna leiti, et mingeid ekstreemselt suuri hingelisi kannatusi ta siiski põhjustanud polnud.
Kaart oli poja arvates sobimatu, kuna selle sees polnud raha.
Ema helistas tütrele keset ööd, kuna tütar ei tulnud peolt koju.
Ja pojale lubas ta sellepärast politsei kutsuda, et see keeldus autos turvavööd kinni panemast.
Ma ei kujuta ette, kuidas see kamp omavahel nüüd edasi suhtleb...
Võiks arvata, et midagi pidi see naine halvasti tegema, kui lapsed teda kiusavad, aga kui nad tõesti vaid selliseid "hoolimatuse" ilminguid suutsid meenutada, siis tundub see kahtlane. Ehk on asi lihtsalt eksabikaasa kättemaksus - on küll selliseid inimesi, kes ei andesta iialgi, kui sa neid maha tahad jätta.
Igatahes jube lugu. Kuidas seal Ameerikas üldse enam keegi abielluda ja lapsi saada julgeb?
3 kommentaari:
Mind küll väga häirib popcorn, selle lõhn ja matsutamine kinos. Isegi rohkem vist kui hilinejad, ehkki ma ei ole nii ekstreemses olukorras olnd ka kunagi. Ja mina olen ka see inimene, kes üldjuhul kinos ei naera ega reageeri eriti. Nutt tuleb lihtsamalt, aga noh, see ei sega teisi, kui vaikselt pisara poetad :) Nii et mina teeksin kino, kuhu ei hilineta ja popcorniga sisse ei saa.
Aga see Ameerika pere lugu, noh, ma ei usu, et lapsed ema nüüd väga kiusasid, tavaline laste käitumine ju. See, et ema kohtusse kaevati, ei ole muidugi tavaline. Või siis hakkab ka seal juba tavaliseks muutuma. Ma ka mõtlen aeg-ajalt, et kuidas inimesed seal üldse lähisuhetes on, kõik on nii haprad ja valmis ekstreemseid meetmeid rakendama, kui mingi "situatsioon" tekib.
Head kooliaasta algust teile!
Aitäh hüvade soovide eest, luizeke :)
Täna on see koolialustamine küll kurvas staadiumis - hetkel on käimas toa suurpuhastus... :p
Ma selle 'ema kiusamise' all pidasingi silmas ainult kohtussekaebamist, mitte jonnimist kaardi ja turvavöö kinnitamise üle - sellised kodused 'protestiaktsioonid' on muidugi tavalised.
Maailmas on kaks väga nüansirikast ja erinevat lollidemaad---Ameerika ja Venemaa.
Postita kommentaar