Neljapäev, 4. august 2011

J. D. SALINGER "Kuristik rukkis"

Kui seda keskkoolis lugesin, jättis see raamat mulle sügava mulje. Olin hämmeldunud, et seda peetakse noortekirjanduseks, kuna minu arvates oli see piisavalt eluline ja hästi kirjutatud, et (väga) meeldida ka täiskasvanutele. Nüüd, kus ma olen juba 'vana mees', tundub see raamat mullegi lapsik ja miks: virina ja vingu kõrval pole päikeselist väljapääsuteed. Teismelisele see sobib, täiskasvanule mitte. Pole mõtet lihtsalt viriseda selle üle, kui valesti kõik elavad, kui endal ka paremat nägemust pole. Pigem näib, et poiss ei taha üldse eriti elama. Ja ega ei peagi. Ja tore ongi. Aga nutikas inimene - kui ta kord juba olemas on - otsib või loob kogu kremplile mingi mõtte ja tekitab mingi loova võimaluse end eluga vähemasti lepitada. Aga noh..., tiinekana oli Holden mõistetav. Paraku, mina küll oma tiineka-aegseid depressiooniaegu meenutada ei taha... hm, ega ma vist ei tahagi mingeid aegu meenutada... vähemalt võrreldes mingi eluperioodiga, mil elasin mõtetega pea pidevalt kas minevikus või tulevikus ja olevik tundus kas piinav, igav või lihtsalt mõttetult kitsuke viiv..., aga nüüd on nii, et minevik huvitab mind vist liigagi vähe ja tulevik ka ei huvita, sest ma ei usu, et ma seda aiman - ja ei püüagi. Peaasi on käesoleval päeval ja tunnil oki-doki olla.

Lugeda oli põnev hoopis sellest elust, mida Holden põlgas :D - pilguheit heal järjel keskklassi ellu Ameerikas. Oli huvitav, kuidas 16-aastane rikas poiss on üleolev mitte ainult omasuguste kaakide hulgas (õu nõu! - teist temasugust ju polnud), vaid ka taksojuhtide, kelnerite ja endast vanemate preilidega. Õnneks oli kogu maailmas ka paar inimest, kes talle meeldisid: tema õde ja vend (ja surnud vend), paar õpetajat ja üks tüdruk. Üldiselt ta aga haletses inimesi (ja seega ilmselt pidas ennast ja enda poolt väljavalituid teistest paremaks - mis pole kunagi ega kellegi juures eriti atraktiivne).

Huvitav, aga mulle kohe üldse enam ei meeldi lugeda destruktiivsete tiinekate soigumisi, olen seda mitme raamatu juures märganud... Kunagi kohe väga/eriti meeldis. Ehk on asi nii, et tollal tundsin seal ennast ära ja mulle meeldis see, kuna pakkus äratundmise näol mingit tuge või hingepidet, nüüd aga tunnen ennast ikka veel ära, aga juba vastikuse ja reservatsiooniga :D Kes teab... Mulle pigem meeldivad ... kained, pealtnäha isegi külmad tüübid, kes näevad sedasama mida Holdengi, aga lähenevad sellele tasakaalukalt ja analüütiliselt. Näiteks "Me peame rääkima Kevinist" raamatu ema, minajutustaja. Ka tema elu polnud kunagi nagu soe pesa, kuid tema vaatles vaikselt, tegi oma järeldused sissepoole, ei LAIANUD, ei nõudnud, ei irvitanud ega ilkunud. Kokkuvõtvalt võib vist öelda, et mulle meeldivad 'haavatud hinged', kes tunnevad respekti ka teiste inimeste valude ja püüdluste suhtes..., kes mõistavad väga hästi, et nemad pole maailmas ainsad, kes kannatavad.

Mina olen elu jooksul õppinud seda, et kõigil on parem kogeda põhimõtteks võetud (ja seega siis võibolla ebasiirast, automaatset) sõbralikkust kui ehedat ja ausameelset põlastust või üleolekut. Ja mõeldes poisist (Holdenist) mõtlen ma tulevasest mehest ja isast - on hea, kui oskad lastele teha sutike kiipsmailingut, mitte joriseda ja ägiseda kõige mõttetuse üle kogu aeg. Jääb vaid loota, et Holden suri viski ja suitsu ja depressiooni kätte enne laste saamist või muutus enne seda tuub-liss-tiii! Ja miks poleks ta võinud muutuda näiteks Armastuse toel, sest seda igatses ju temagi. Ja armastus teeb rumalad targaks, teatavasti ( - ja targad rumalaks).

Sellegipoolest oli tegemist hea raamatuga, kus olustik ja 'kangelane' äärmiselt eredalt välja sai joonistatud. Ja nagu ülalpool olevast jutujorust nähtub - mõtteid ja tundeid tekitas see raamat küllaga.

Tsitaate ka...

* Meie mereväelasega ütlesime teineteisele, et oli väga rõõmustav tutvuda. Küll ajab vihale. Ütlen alati „väga rõõmustav“ inimesele, kellega tutvumine mind põrmugi ei rõõmusta. Aga kui tahad elada, pead sääraste asjadega leppima.

Süütus ja selle 'kaotamine'...
* Aga paaril korral oleks see äärepealt juhtunud. Eriti üks kord, ma mäletan. Aga ka siis läks midagi viltu – ei ole enam meeles, kuidas see täpselt oli. Kogu häda seisab selles, et kui enam palju ei puudu, siis tütarlaps – muidugi kui ta ei ole prostituut – hakkab paluma, et ma jätaksin järele. Suurem osa poisse ei jäta. Mina aga ei saa teisiti. Ei või ju kunagi teada, kas nad tõepoolest t a h a v a d, et sa järele jätaksid, või on neil lihtsalt jube hirm, või anuvad nad sind järele jätma sellepärast, et kui midagi siiski juhtub, siis oled süüdi s i n a, mitte nemad. Igatahes mina jätan alati järele. Häda on selles, et mul hakkab neist kahju. Nad vaesed on ju nii tobedad. Kui sa oled neid tükk aega suudelnud, siis võid otsekohe n ä h a, kuidas nad aru kaotavad. Vaadake tütarlapsi, kui nad kires põlevad – neil pole siis pead enam ollagi.

Oo, ja meestega on teisiti? Huvitav teada. Ma olen alati arvanud, et sellel on tõepõhi all, et peale õrritamisega 'üle piiri' minekut mees enam pidama ei saa.

Selle lõigu pärast tuleks see raamat kõigile teismelistele tüdrukutele ette sööta..., et - mida mõtleb poiss sel ajal, kui ta sulle keelt kõrva ajab.

Holdenile meeldivad peamiselt lapsed...
* Ta tänas mind ilusti, kui ma tal uisu olin kinni keeranud. Ta oli väga kena ja viisakas tüdruk. Issand, kui armas see on, kui sa aitad mõnel mudilasel uisu kinni keerata ja ta sind kenasti ja viisakalt tänab. Enamasti nad teevad seda. Tõsijutt. Küsisin, kas ta ei tahaks minuga juua tassi tulist šokolaadi või midagi muud, aga ta ütles: „Tänan, ei.“ Ta pidavat oma sõbratariga kokku saama. Lastel on alati mingid kokkusaamised. Naljatilgad.

Njaa... ajad on muutunud ja sellise ettepaneku peale kutsutaks tänapäeval politsei, kuigi Holdenil ilmselgelt mingeid nilbeid kavatsusi polnud...

Kunagi küsis Väike Tüdruk minu käest, et kui mingi onu teda enda juurde kutsub - kuidas ta siis teab, kas see on paha või hea onu - äkki ta solvab mõna head onu oma möödamarssimisega? Ja mina ütlesin talle, et kui mingi onu sind enda juurde kutsub, siis võid üsna kindel olla, et ta on paha onu, sest ükski normaalne onu ei kutsu väikeseid tüdrukuid enda juurde, kuna normaalsed onud juba teavad, et emmed keelavad väikestel tüdrukutel võõraste onude juurde minna. Kui onu sellest ei hooli, siis ongi paha onu.
Noh, muidugi pole see tõsi, aga tänapäeval parem liialdada niipidi kui teistpidi.

Nojah, ühesõnaga: vägev raamat oli :D
See võib vaimustada või ärritada, aga igav vaevalt et on.
Aga küll mul on hea meel, et minu puberteet on möödas ja olen täiskasvanu.



:D
Pilt: izismile.com

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Huvitav, mulle jättis ka see raamat keskkoolis sügava mulje. Ma ei plaani seda raamatut uuesti läbi lugeda, aga jah, arvan, et äkki ma olen ka sellest raamatust "välja kasvanud" :)

karikate emand ütles ...

Tjah, kes teab... Need asjad, mida raamatu puhul kiidetakse - noore tundliku inimese reaktsioonid ühiskonnas valitsevale silmakirjalikkusele (mis ei täheda tagarääkimist või õelust vaid põhimõttelist meeldivat käitumist, vt esimene tsitaat) - on ju ikkagi olemas ja hästi edasi antud. Raamat on hea, aga Holden tundub - nüüd täiskasvanuna lugedes - üllatavalt snobistlik ja peps. Sellist muljet mulle teismelisena temast küll ei jäänud, siis tundus ta nagu mingi Vabadusvõitjeja, :D