Neljapäev, 18. august 2011

"Valik upanišade"

LR 2008 / 7-8
Sanskriti keelest tõlkinud Martti Kalda.

Indiasse rännanud aarialastel oli kombeks tohtuid tekstilahmakaid suulise pärimusena edasi anda. Nii on veedade hümnidesse kogutud filosoofilised ja religioossed mõlgutused juba üle 4000 aasta vanad ja enamjaolt anonüümsed. Upanišadid on umbes 1000 aastat e.Kr kirjutatud kommentaarid veedadele, mis peaksid aitama veedasid mõista ja mõnikord ka vastukäivate õpetuste puhul sobivat suunda leida.

Ohtrate näidete ja memotehniliste tekstikorduste abil antud õpetused peenolemusest ja absoluudist ning vaidlused selle üle, kas maailm tekkis 'olemisest' või 'olematusest' pole mulle küll täiesti võõrad, kuid tõlkija kommentaarid (kusjuures upanišadid on ise juba kommentaarid... ei tea kui arusaamatud need veedad veel on :D) kuluvad marjaks ära.

Kommentaarid on head ka selles mõttes, et annavad mingi pildi mõnedest (usu)kommetest ja tavadest. Näiteks et hobuseohver on selline ohver, et hobune lastakse aastaks ajaks lonkima ja vürst käib tema kannul ning vallutab kõik alad, mis hobune läbib. Või - kui meil tehti nõid kindlaks uputamiskatsega (kui upub, siis polnud nõid, kui jääb vee peale, on nõid), siis seal anti varguses kahtlustatavale tuline kirves pihku - mida hullemini too end ära põletas, seda tõenäolisemalt oli varas... arvati, et puhta hingega inimene ei saa nii hulle põletushaavu. Me oleme ikka arenenud, eksju? :) Mu Mees arvab, et inimesed on sama metsikud ja julmad kui 500 või 5000 aastat tagasi... mina seda küll ei uskuda ei taha..., aga mind heidutab see, et Mehel on tavaliselt õigus. Kui me mingis asjas ühte meelt pole, siis mõne aasta pärast arvan mina ka nii nagu tema... aga selles asjas olen juba 12 aastat enda arvamusest kinni hoidnud :p

Ma toon ühe tekstinäiteks salmi Chaandogya upanišadist, kus isa õpetab poega:
*
1. "Just Olemine, armas poeg, oli alguses ainus, mitte miski teine.
Mõned ütlevad: "Just Olematus oli alguses ainus, mitte miski teine. Sellest Olematusest sünnib Olemine."
2. Kuidas küll, armas poeg, saaks see nõnda olla?" lausus isa. "Kuidas sündis Olematusest Olemine, kui just Olemine, armas poeg, oli alguses ainus, mitte miski teine?
3. Olemine mõtles: "Palju mind oleks, kui end kasvataksin."
Olemine lõi lõõsa.
Lõõsk mõtles: "Palju mind oleks, kui end kasvataksin."
Lõõsk lõi veed.
Seepärast, siis kui inimene nutab või higistab, sünnivad lõõsast ürgveed.
4. Veed mõtlesid: "Palju meid oleks, kui end kasvataksime."
Veed lõid toiduse.
Seepärast, siis kui vihma sajab, on toidust kõige enam.
Seepärast sünnib söödav ürgtoidus veest."

Ilma kommentaarideta ajaksid sellised tekstid eurooplase peakese üsna sassi :)

Isa tõdeb, et maailm tekkis ikka Olemisest, mitte Olematusest.
Otsides algelemente, millest lähtub kogu maailm, jõuab ta sellise jadani: olemisest sünnib lõõsk, lõõsast veed, veest toidus.
Lõõsk tähistab nii füüsilist kui ka vaimset tuld, energiat, vaimset ponnistust ja askeetlikku pingutust. Vesi ürgollusena on kogu elu läte. Toidus tähendab siin aga tahket mateeriat, tuleb välja.

See viimane lõik oli Martti Kalda kommentaari lühike kokkuvõte - ja ilma kommentaarideta jääkski liiga palju häguseks.

Kui mõne esseisti kirjutisi lugedes naudin ma seda, kuidas autori mõte lendab, lausa kihutab :D, siis religiossete tekstide aeglane rütm ja kordused on ka omamoodi hinge kosutavad. Hea on aeg-ajalt midagi sellist lugeda.

Kommentaare ei ole: