1. september

Meie pistsime koolialguse piduroad juba möödunud päevadel pintslisse ja paistab, et ka pabistasime eelmistel päevadel ära, sest täna hommikul vantsisime lillepoodi ilma igasuguse elevuseta...

Läksin Väikest Tüdrukut saatma ja nägin vaikse rõõmuga, kuidas tema samm koolimaja lähenedes kekslevaks muutus ja nägu naeru täis läks :-)

Peab ütlema, et mina armastasin kooli küll palju rohkem: ma imetlesin hardalt oma uusi kooliasju ja õpikuid, oleksin päeviku ei-tea-kuhumaale ette ära täitnud ja olin ülepeakaela põnevust täis, mis uhkeid tarkusi ma järjekordsel aastal oma peakesse talletatud saan :D - Väike Tüdruk aga räägib koolist tüdinud toonil ja lubab alates sellest aastast kümnete kaupa kolmesid saama hakata... Noh, võibolla saab ka mõned, aga oleks kurb, kui see tuleks lihtsalt hoolimatusest.

*

Mõtted koolist viivad mõtted ka tulevasele tööle ja Väike Tüdruk uuris, millist tööd mina teha tahaks, arvestamata oma oskusi ja seda, kas keegi mind ka tööle võtab, või kas selline töö üldse olemas on.

Noh, ma mõtisklesin, et praegu meeldib mulle vaikselt omaette olla, nii et see peaks olema üksi-töö...
Lemmiktööst võiksin olla nii haaratud, et unustan aja... seega ütlesin, et tahaksin osata maalida kauneid pilte raamatutest, mida olen lugenud. Näiteks selliseid:



Ma tean, et olen sellele küsimusele tegelikult igasuguseid vastuseid andnud, näiteks olen öelnud et sooviksin olla 'kurbade laste süleskiigutaja'..., aga täna siis tahtsin joonistada - mida ma küll ei oska, või just sellepärast...

Väike Tüdruk, kes varem on teatanud, et tahab saada loomakaitsjaks ütles nüüd, et sooviks 'õpetada inimesi elust rõõmu tundma'...
Nii armas!

Ma mäletan, et tema esimene unistus elukutse osas oli - tänavate rämpsust puhtaks koristaja :D
Ta oli siis kolme aastane. Ma usun, et see unistus on nüüd juba koltunud.... nagu küpsis, millest laps on närinud ja unustanud maha... või kuidas see oligi......