Uurimuse läbiviijad arvavad, et õnne erinevad tüübid on seotud sellega, kas inimene on keskendunud olevikule või on ta peamiselt huvitatud tulevikust. Vanemad inimesed on keskendunud käesolevale, nooremad aga, kellel õnn seostub elevusega, on rohkem huvitatud tulevikust.
Mulle kõlab see väga loogiliselt, sest mäletan, et nii 15-21 aastasena oli mul ainus aeg, mil otsisin (eelkõige emotsionaalseid) elamusi ja olin KA väljaspool "koduseinu" (mul polnudki kodu tollal, tegelt) toimuvast ning ka uutest tuttavatest mingil määral huvitatud - selge see, et tulevik (selle võimalikkus) huvitas mind siis. Nii et selline aeg on minu elus tõepoolest olnud, kuigi üldiselt/domineerivalt olen ma alati vanuri loomuga olnud :)
Mäletan selgelt, kuidas ma imestasin, kui minu umbes 50-aastane äärmiselt intelligentne ja vaimukas emakeeleõpetaja ütles, et rahuloluga algab stagneerumine (nüüdseks olen seda väga paljudest suudest kuulnud, aga tema oli esimene). Kuigi olin just selles eas, mil olin kõige uudishimulikum, teadsin otsemaid, et mingi osa inimeste - näiteks minu - puhul on see vale. Rahulolematuna ma tunnen, et rapsin tühja ja miski pole piisav. Alles leplikkuse ja rahulolu seisundis on võimalik mingi areng ja arusaamine endast ja 'maailma asjadest'.
Olgu veel öeldud, et uurimusest ei tulnud välja, et üks neist õnne tüüpidest annaks suurema õnnetunde.
Eks see on järjekordne teadustöö, mille tulemusi teavad kõik juba enne suure töö ärategemist :), aga tore ikka, kui elukogemus teadusliku kinnituse saab :)
Artikkel Daily Mailist (refereeritud omakorda ajakirjast Social Psychological and Personality Science), pilt izismilest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar