Juuli esimesel poolel lugesin toredat raamatut, aga ei viitsinud selle kohta käivat postitust lõpetada. Nüüd, kus ma enam midagi tegema ei "pea", või selle väikese asja ju ära teha :)
*
Budhha poolt tutvustatud kaheksaosaline tee aitab ületada kannatused ja jõuda virgumisele. Mõnikord öeldakse ka 'kaheksaastmeline tee', aga kuna kõiki aspekte õpitakse ja süvendatakse korraga, siis pole astmelt astmele liikumist ja mõne aspekti selja taha jätmist.
Virgumisele viivad järgmised püüdlused või taotlused:
1. Täiuslik nägemus - olemise olemuse mõistmine.
2. Täiuslik tunne - selle tundmine, mida me oleme intellektuaalselt mõistnud.
3. Täiuslik kõne - tõene ja hooliv väljendumine.
4. Täiuslik tegevus - sisemisest moraalist ja eetilisusest lähtuvad, teistega arvestavad teod.
5. Täiuslik elatusvahend - tuleb leida töö, mis ei kahjusta teisi otseselt (töö tapamajas) ega kaudselt (reklaamitootjad)
6. Täiuslik pingutus - milliseid vaimseid seisundeid vältida, mida endast välja juurida, mida arendada ja mida säilitada.
7. Täiuslik teadvustamine - kohalolek, märkamine.
8. Täiuslik samadhi ehk - virgumine.
Ja tsitaadid.
* Ei ole olemas vaimset elu, kui süda ei ole kaasa haaratud. Olgu aju kuitahes aktiivne ja intellektuaalne mõistmine kuitahes hea – kuni süda ei ole kaasa haaratud, kuni me ei ole hakanud tundma seda, mida me oleme mõistnud, kuni meie tunded ei ole tegevusse lülitatud, ei ole vaimne elu võimalik.
Jah, ja minusuguste jaoks, kes loodavad asjadest aru saada, pole see kuigi julgustav tõde. Olen kogenud seda, et võid mingit asja intellektuaalselt taibata, aga tunded lohisevad kusagil madalamal tasemel ja ennast muuta näib võimatu. Ja siis ühel päeval tuleb muutus justkui ise-enesest. Kui tuleb.
* Kui meie ahnus väheneb ja kinnihoidmine vähemalt mõningatest materiaalsetest asjadest nõrgeneb, väheneb ka viha, kuna frustratsiooni tekkimise võimalus on järk-järgult vähenenud. Niisiis teine küsimus, mida tuleks endalt küsida, on: „Kas mu tuju on muutunud natukenegi paremaks ja kas ma olen leidnud rohkem meelerahu pärast seda, kui hakkasin tõsisemalt huvituma budismist?“
Võibolla mõni inimene oskab tahta ja pürgida ilma pettumata tagasilöökidest, võibolla mõnd saadab alati edu, kuid tavalisem on see, et me tahame igasuguseid asju ja vaevleme selle pärast, et meil neid veel pole. Seetõttu on rahulikum ja mõnusam neil, kes ei soovi rohkem saada ja teiste silmis rohkem näida – neil on vähem kaotada ja vähema pärast pinges olla.
* Üks väga tähtis dana /helduse/ vorm budismis on kartmatuse andmine. See võib tunduda kummalise ’kingina’. ’Kartmatust’ ei saa anda valmina taldrikul või paberisse pakitult ja kauni paelaga kinni seotult. Küll aga saate teistega jagada oma julgust ja eneseusaldust. Te võite luua turvalisus- ja kindlustunde oma kohalolekuga, oma hoiakuga. Budism hindab väga võimet mõjuda teistele inimestele rahustavalt üksnes oma kohalolekuga. Budismi järgi on just see dana liik väga tähtis ühiskonna elu edendav tegur.
* Budistliku õpetuse järgi peaksime me andma kogu aeg mingisugusel viisil, mingisugusel tasemel. Idamade religioonis läbib dana ehk heldus kogu religioosset ja sotsiaalset elu. Kui minnakse templisse, siis mitte tühjade kätega; kaasa võetakse ohverdamiseks lilli, küünlaid ja suitsuküünlaid. Kui minnakse sõbrale külla, isegi kui astutakse vaid korraks sisse, võetakse kaasa kingitus. Kalipongis elades käisin läbi paljude tiibetlastega ja panin tähele, et see on möödapääsmatu käitumisreegel. Sõbral ei tulnud mõttessegi ilmuda sõbra uksele ilma küpsisepaki või mõne muu kingituseta. Mõnikord võib see kõik loomulikult muutuda tavaks, millega tunded ei ole seotud. Kuid kui pidevalt antakse midagi, siis on sellel mõju ka meelele. Isegi kui seda tehakse vaid sellepärast, et nõnda on kombeks. Nii tekib harjumus anda ja jagada ja mõelda ka natuke teistele, mitte ainult endale.
* Teine Seitsmekordse Puja aste on vandana, mis tähendab alandlikku kummardust või tervitust. See tähendab austuse osutamist kehaga. Mõnede arvates piisab, kui tuntakse austust ja lugupidamist Buddha vastu. See võib olla tõsi, aga kui tunne on piisavalt tugev, tekib soov seda ka väljendada. Kui keegi sulle meeldib, siis ei taha sa hoida kõiki oma tundeid ainult endas. Sa näitad neid ka välja, kuna sa oled terviklik – sul on mitte ainult meel, vaid ka kõne ja keha. Niisiis, kui tunned tõelist austust Buddha vastu, ei taha sa tunda seda ainuüksi oma meelega, vaid tahad väljendada seda spontaanselt oma kehaga, konkreetse tegevusega.
Mm, täpselt see jutt mida ma olen armastusest rääkinud, pidades silmas küll partnersuhet. Et mis hale jutt see on, et armastuse väljendamine devalveerib seda tunnet – kui tunne on õige, siis see hõlmab sind niikuinii üleni ja kõiges ja sõnad tulevad iseenesest, sest nad on nagunii kohal. Kuigi olin armulummuses unetuid öid veetnud ka enne Meest, ja veel mitme inimese puhul, ei kippunud ma kellelegi neist ülevoolavalt oma armastusest patrama. Alles Mehega tutvununa sain teada, et kirg, hoolimine ja intrigeeritus või huvi või ükskõik mis kokku pole ikkagi See. Ainult See on See :D Armastuse puhul kehtib tõesti see (minu jaoks nii loll ja vastik) ütlus, et ega enne ei tea, kui pole järele proovinud/kogenud. Mingi inimesega on magnetism vastuvaieldamatu, siis on piirid maas ja kogu see armastus, mis on sees, on ka väljas, väljendub pidevalt ja spontaanselt.
* /Budistile on sobilikud/ need ametid, mis ei ole seotud liigse vaimse pingega. See on tänapäeval päris tähtis ja eriti peaksid seda silmas pidama need, kes tahavad mediteerida. Elatise teenimise viis võib küll vastata /eel/toodud põhimõtetele, kuid võib sisaldada endas liigset vaimset pinget. Kui ollakse kogu aeg pingul ega suudeta mediteerida, peaks küll olukorra üle järele mõtlema ja leidma vähem stressi tekitava töö.
* Suutrates julgustab Buddha teadvustama pidevalt oma keha ja selle liigutusi. Jalutades, istudes, seistes või lamades tuleks teadvustada käte ja jalgade asetust, seda kuidas liigutakse, kuidas žestikuleeritakse jne. Selle õpetuse järgi ei saa teadvustav inimene teha midagi rutakalt segast või kaootilist. Kaunis näide sellest on Jaapani teetseremoonia.
Mmm, see on tõesti kaunis näide...
Aga praegune aeg pole enam post-modernistlik ja tunnete väljendamisele suunatud, vaid ... ohmaeitea ... hedonistlik. Me ei usu enam tervikusse ja sünergiasse, vaid ainult sellesse mõnusse, mis me ise-endale päevast võtta suudame. Seetõttu on paljud ja paljus läinud kõige kergemat teed ja inimeste elusid iseloomustab lodevus ja lausa labasus, sest nii on kõige mugavam ( - seda kirjutan ma, jalas koledad puuvillased - aga soojad ja mugavad - püksid). Seda kirjeldab ka arenenud riikides vohav ülekaalulisus. Kuigi ma olen veendunud, et inimeste kehad talitavad suhupandud toiduga täiesti erinevalt ja ainult kaloreid lugeda pole mingit mõtet, on viisaka toidu peal rasvumine harv, ma usun. Kuid me justkui vajame seda pidevat krõbistamist, et 'end hellitada', sest muidu on elu ju nii jube raske...? Miks on elu raske, kui on nii palju raha, et osta üleliia süüa? Ei tea. Kas saab asi olla üksilduses, mis pidi olema epideemiline? Aga kui see on epideemiline, miks siis inimesed 'kokku ei hakka'? Sest meile ei meeldi keegi? Miks? Kas inimesed on eba-meeldivad? Aga me ise? Kes teab...
*
Tõlge on hea, kuid sõnade järjekord on mitmel pool suti mööda – sellegipoolest on tegemist väga selge ja üheselt mõistetava tekstiga. Autoril on tohutult argiselt ja eluliselt õnnestunud seletada filosoofiat, mida budistlikud baastekstid väga kuivalt ja aforistlikult tutvustavad. Eks õpetajad-mungad nämmutavad kõik suutrad õpilastele ilusasti lahti, tegeldes ühe salmi või reaga kasvõi terve päeva, aga meie loeme vähemalt 10 lehekülge päevas ning peame siis vaatama ja imestama., kuidas KÕIK budistid sellest tekstist küll läbi hammustasid...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar