Esmaspäev, 8. august 2011

Aeg, sõnad, inimesed...


Loen ikka veel Salingeri, sest samade kaante vahel, kus oli "Kuristik rukkis", on ka posu novelle ja paar jutustust. Praegu loengi viimast lugu, "Zooey".

Kohe jutustuse alguses on selline stseen, kus Zooey istub vannis ja loeb neli aastat tagasi vend Buddylt saadud kirja. Kiri on kortsus, murdekohtadest katkine ja võidunud servadega - seda on aastate jooksul palju kordi loetud.

Mõtlen sellele, et mina kustutan hoolikalt arvutist kirju... Mitte sellepärast, et seal oleks mingeid saladusi, vaid - mul on tunne, et kirjad aeguvad ja mingi aja möödudes pole neil enam mingit mõtet.

Kirju saades ma arhiveerin nad korralikult saatja nime järgi. Kui mul pole selle inimesega kirjavahetust ja me vahetame millegi puhul vaid üksikud kirjad, siis - kui need on vähegi emotsionaalse või informatiivse sisuga, arhiveerin nad kausta 'tähtis' või 'blog' - viimasesse olen isegi blogikommentaare arhiveerinud, mõeldes, et mõtisklen kunagi pikemalt nende tähenduse või paikapidavuse üle. Kuid enam kui kolm kuud vanad kirjad kustutan lugemata ära. Kui kellegagi kirjavahetus lõpeb (või kui ma arvan, et see on lõppenud), kustutan lihtsalt kausta ära ja nagu ikka, ei loe ma neid kirju enne kustutamist läbi.

See tundub mulle endale ka veider, sest mis neist siis üldse arhiveerida? Mõni üksik kord kõigi aastate jooksul olen vanematest kirjadest kontrollinud infot, mis äsja saadud kirjas läheb vastuollu infoga, mis ma sain vanas kirjas. Ja seda enam ma tean, et - inimesed muutuvad. Ei saa 'hoida'/'pidada' inimest sõnadest, mis ta on öelnud aegu tagasi. Mis sai öeldud, sai öeldud ajas - sellelt inimeselt, kes ütleja oli SIIS, sellele inimesele, kes mina olin SIIS. Ja ei saa ka inimest pelgalt kirjade järgi pidada selleks, kes ta oli kunagi ammu neid kirju kirjutades.

Emotsionaalse inimese puhul võib muutumise aeg olla väga lühike :), seda nii heas kui halvas mõttes... Mulle meeldivad kirja-suhted ka selle pärast, et teravustele ja nipsakustele ei pea vastama :D, kuigi teine ootab vastust... või vähemalt arvab, et ootab. Kui vaidled inimesega näost näkku, siis lihtsalt vait olla on kuidagi ebaviisakas. Aga kirjaga on nii, et jätad mõneks päevaks vastamata ja siis kirjutad maast ja ilmast, teise turtsumist (mis on jäänud minevikku) ignoreerides - ja teine on sageli selle eest tänulik, sest nende päevade peale saab ta juba ise ka aru, et tal oli endal paha tuju, mis tegi ta ebaõiglaseks. Ülevoolavalt positiivsetele kirjadele ma vastamata ei jäta, kuid lähtun samuti sellest, et emotsioonid olid tingitud pigem inimese enda hetkeseisundist kui minust.

Huvitav, kas minust saab kunagi inimene, kes vaatab vanu fotosid ja loeb vanu kirju ning saab sellest mingit enesekindlust? Praegu on seda võimatu uskuda, aga arvestades seda, et juba 3 aasta pärast olen ma hoopis teine inimene mis täna (vähemalt seni olen ma iga kolme aasta jooksul päris paljus muutunud), võib see juhtuda ka minuga.

Praegu tundub, et minu 'olevik' muutub üha pisemaks...
peaasi on seda mitte eneseõigustusena kasutada.

*

Pilt izismile.com'ist

1 kommentaar:

Skarabeus ütles ...

Milline kokkusattumus teemas! Hommikul tuhnisin oma paberimajanduses lootuses leida kaarti,mis sobiks leinajale saata.Ei leidnud muidugi.Aga samas avastasin hunniku "sada aastat" vanu kirju.Ei teadnuski,et mul kogu see pahn(?) alles on. Kellegi blogist lugesin hiljuti,kuidas tema arhiveerib,sorteerib ja hävitab kolimisel oma vana "elu paberil".Ühel päeval niisiis asun ka tööle.Ära kõik.Aga läbi ma nad siiski loen.Usutavasti leian "rariteete" nagu too blogija oma kapiski.