Esmaspäev, 22. august 2011

WILLIAM HARRISON FAULKNER "Hälin ja raev"

Selles raamatus kirjeldatakse ühe perekonna elu neljal päeval, peamiselt perepogade silme ja meenutuste läbi. Esmalt laseb mälestustel voolata idioot Benjamin, teiseks maailma liiga tõsiselt suhtuv Quentin, kes ennast ära uputab ja kolmandaks pere ainus 'mõistusega' poeg - rumal, upsakas ja kalk Jason. Quentin on valmis võitlusse tormama kõigi noormeestega, kes tema õe voorusele ohuks on. Caddy ise aga oma karskusest ei hooli, ta on nagu leheke tuules. Niisiis napsab keegi selle süütuse, Caddy abiellub kaks kuud rasedana kellegi teisega, Quentin tapab enda, mees viskab Caddy võõra lapsega välja, Caddy paneb oma tütre nimeks Quentin, perekond võtab Caddy lapse endale ja Jason nõuab, et kui nemad tillukest Quentinit kasvatavad, siis tingimusel, et Caddy ise näole ei anna. Caddy saadab oma lapsele igas kuus tšekiga korraliku summa raha. Majaproua arvab, et ta põletab paturaha ära, aga tegelikult vahetab Jason Caddy tšeki isekirjutatuga ära ja võtab Caddy raha lihtsalt endale - varastab oma õe ja õetütre raha ja ise samal ajal ei väsi kuulutamast, kuidas ta kõiki ülal peab ja kuidas kõik tuleb teha nii nagu tema tahab. See kõik selgub pikapeale, infokillukestest.

Majapidamises oli (kunagi) veel mõistlik ja leebe, kuid paraku liigselt alkoholilembene isa, kes selle kätte ka suri, viril ema, kes kümneid aastaid jorutas, kuidas tema kohe sureb ja teistel siis kergem hakkab, ja ema vend, saamatu sell, keda tuli ülal pidada. Veel oli majas trobikond majaneegreid, kes olid omavahel sugulased. Vanamamma Dilsey oli põhimõtteliselt ainuke, kes seisis kahe jalaga maa peal JA kellel oli samal ajal kaastundlik süda sees. Valgete puhul oli südameheadus ja terve mõistus justkui vastandatud. Ikka on ullikesed head ja ratsionaalsed inimesed tühised, pealiskaudsed, teesklejad... mjahh.

Igatahes viimase päeva sündmusi jutustab Jason. Kui idioodi ja ahastaja maailmanägemused on juba nukrad küllalt, siis tigeda ja rumala inimese juttu kuulates kaob viimanegi lootus, et selles perekonnas kunagi midagi ka hästi minna saaks.

Kuna esimesed jutustajad, Benjamin ja Quentin, hüppavad keset olevikulauset äkitselt minevikumeenutusse ja siis see tähelepanu fookus kõigub, siis tuleb raamatuga nõksuke harjuda, kuid ajahüpped on kaldkirjas, nii et aru ikka saab. Siis kaob meenutuste poolt hakitud jutustus ja äkitselt räägitakse sellise vurinaga, et pole mahti panna ühtegi koma ega suurtähte... Minu meelest oli väga ilusasti kirjutatud ja tõlgitud (tõlkinud Enn Soosaar), nii et ma ei panegi seda raamatut riiulisse tagasi vaid loen veel korra.

* Ben hakkas uuesti uluma, lootusetult ja venitamisi. See ei tähendanud midagi. Lihtsalt üks pikk hala. Võinuks öelda: aeg ja ülekohus ja kurbus olid hetkeks saanud hääle, tänu planeetide sobivale asendile.

Kommentaare ei ole: