Kolmapäev, 3. august 2011

TOOMAS RAUDAM "Uued Grimmi muinasjutud. Muinasjutt Bob Dylanist"

Elas kord üks kirjanik. Kord kohtas ta haiget tüdrukukest, kes palus tal endale raamat kirjutada.

* Oksana on ülimalt siiras, soov tuleb tal südamest. Paraku pole see mitte tema omadus või eripära, lihtsalt kõik daunid on sellised. Nad kannavad oma headust endaga kaasas, see katab neid üleni ja ühtlaselt nagu õhuke kardin.

Noh, mis see siis minu käes ära ei ole, mõtles kirjanik, olen ju professionaalne kirjanik ja võin tüdrukule mõne lookese kirjutada nagu nipsti.

Aga selgus, et tüdruk ei tahtnud mitte lihtsalt ükspuha millist raamatut, vaid oma lemmikut - ta soovis, et kirjanik kirjutaks talle 'vendade Grimmide muinasjuturaamatu'. Ja justnimelt selle punaste kaantega, 1981. aasta väljaande. Kui juba, siis juba, nagu öeldakse... eksju.

Meenub, et Borgesel oli lugu mehest, kes soovis kirjutada "Don Quijote'i"... ta kavatses seda teha kuidagi nii, et saavutab Cervantese vaimu-seisundi ja siis kirjutab sõna-sõnalt, aga oma peast uue "Don Quijote".

Noh, meie kirjanik polnud sedasorti mees ja ta tegi Grimmide muinasjutud enda omaks.

Mis sellest siis välja tuli?

Tark Else ei oska üldse rääkida vaid ainult laliseb. Tema lalinast võib igaüks endale sobivat välja kuulatada.

Bremeni linna moosekandid algab nii:
* Lugu, mille ma teile kohe jutustan, räägib sellest, mis juhtub, kui inimene tunnistab ennast ainumalt sellisena, kes ta enda arvates on, ja nõuab seda ka teistelt. Pole ju võimalik, et selline lugu lõppeb õnnelikult? Ometi just nii see on. Minu tegelased leiavad oma õnne, klammerdudes oma valede külge ning hoides meeleheitlikult kinni sellest, mis ei kuulu neile.

Lugu räägib kolmest muusikust, kellel polnud häält, kuulmist, rütmitaju ega oskust muusikainstrumentide käsitlemiseks. (Anekdoodis lisatakse siia - ainult anne! :D) Kui Eesliks hüüdnimetatud lauljal tekivad kahtlused, kas ta ikka oskab oma värki, kinnitavad teised talle, et olgu mureta, muidugi on ta osav muusik - taibates, et kui nad Eesli lauluoskuse kahtluse alla panevad, võetakse järgmisena nende endi oskused küsimuse alla. Kui aga kõik kõiki tunnustavad, saavad kõik julgesti samas vaimus ja püstise ninaga edasi lasta.

Ei tea, kas see on mõistujutt noorte eesti kirjanike-poeetide kohta, mhhmhhmhh, pup-pup-pup :D
Kui ma nüüd ei eksi, on Toomas Raudam kusagil mõista andnud, et üksteisele mee mokale määrimine on see, millega noorkirjanikud meil siin tegelevad...
Polekski ime. Küllap blogides käib samamoodi... mina paitan sind, sina mind :p

Röövel-inglite minemapeletamine metsamajakesest oli jällegi üpriski naljakas... Vallutatud metsamajja nad jäidki ja nende kontserti tulutult oodanud poiss läks pätiks ära.

Hans ja Grete on minu Õe lemmiktekst eesti kirjanduses. Kui Tommy Hellsten räägib, et lapsed armastavad oma vanemaid nii väga, et nad pigem loobuvad oma tunnetest (eitades neid), kui illusioonist, et nende vanemad neid armastavad, siis see lugu räägib lastest, kes armastavad oma vanemaid nii väga ja pretensioonitult, et on valmis nende eest ka omaenda surma ära korraldama. Õe pärast/nimel toon sellest jutust pikema katkendi kohe algusest.

* Hansu ja Grete vanemad olid väga vaesed. Nad elasid ajal, mil kõigil oli palju, neil aga mitte midagi. Ühel päeval ütles ema:
"Kas poleks parem, kui me oma lastele otsa peale teeksime? Mõtle ise, kes neist võivad saada - narkomaanid ja joodikud."
"Nagu meie ise," vastas isa, kes oli alati emaga ühel nõul ega julgenud kunagi vastu hakata. Ta teadis ka seda, et ema ettepaneku peab ellu viima tema. See oli ka loomulik: ema ei saanud ju võtta seda, mille andnud oli. Isal oli lastest kahju.
"Kuidas seda teha!" küsis ta. Kuid vastust ei tulnud. Ema oli endale teinud suurema doosi kui tavaliselt.
Vastus saabus ootamatult.
"Ärge muretsege, me teeme seda ise."
Need olid Hans ja Grete, kes olid ema ja isa jutuajamist pealt kuulnud. Rääkijaks oli Hans, Grete ainult noogutas. Hansul olid suured sinised silmad, Grete silmad olid ka suured, aga pruunid. Nad mõlemad armastasid elu, kuid vähem kui oma ema ja isa.
"Siis on hästi," ütles isa. "Aitäh teile, kallid lapsed!" Kibekähku kulistas ta endale pudeli viina kurgust alla ning vajus ema kõrvale.

Nõu saamiseks lähevad lapsed groteskse naabri, Krimmi jutule, kes on teinud lõputult enesetapukatseid, nii et tema kehast polnud suurt midagi järele jäänud, aga hing ikka oli...

Vahva rätsep aga oli kompulsiivne ropendaja ja kaotas niimoodi kõik oma kliendid peale ühe haleda südamega sõbra. Ma ei mäleta, mida hiiglasega võisteldes pigistas ja loopis Grimmide rätsep (oot, pigistas juustu ja viskas lindu - kas polnud nii?!), aga Raudami rätsep pigistab ja loobib igatahes hiiglast ropusti sõimavat, beebiks muutunud raamatut.

Rapuntsel vaevles sooidentiteedikriisi käes. Päeval elas ta oma ema ja isa juures, öösiti aga ronis teda mõjutama nõiast naabrinaine, kes oli tegelikult mees.

Okasroosike oli sõna otseses mõttes okkaline.

Läbitantsitud taldade kaheteistkümnel printsessil polnudki jalgu. See, kuidas nad tantsimas käisid, oli jubedam kui Grimmil.

Ja nii edasi - midagi Grimmilt, aga absurdi ja groteski on veelgi rohkem. On naljakaid, lausa anekdootlikke 'vinjette', aga üldtoon on ikkagi nukker, paljud tegelased mõjuvad kuidagi segaduses ja kaitsetutena. Raudami laused/stiil on mulle alati meeldinud.

Raamatu kirjutamist palunud Oksanat kirjanik nende juttudega igatahes rõõmustama (loe: hirmutama) pole kiirustanud. On need ju küllaltki ... ma ütleks isegi võikad lood, kuigi neis on hästi palju vahvaid, leidlikke motiivikesi, nagu:
- mees süütab tulekahju, lootes, et see kustutab tema eluküünla;
- teine mees - elupäästja - palub naiselt kätt ... mis rändab sahtlisse hoiule;
- vahva rätsepa esimene ohver - kärbes - tõuseb prügiämbrist, halvaksläinud vorsti ja õunasüdamete vahelt "nagu päike" jms.

Veidi teistmoodi on Lumivalgukese lugu, mis on pigem nagu kirjaniku päevik sellest, kuidas ta Lumivalgukese loo kirjutamise ajal elas ja kuidas seda lugu kirjutas: kuidas ta leidis raamatukogust sellise eksemplari, mille omanik oli selles maha tõmmanud kõik surma-sõnad. Mulle meeldib lugeda, kuidas keegi oma päevakesi veedab - eriti kui seda on tehtud fantaasiaküllaselt. Näiteks loo lõpulõik:
* Vaatan oma käsi. Neid pole. Nad kirjutavad.

Samuti on teistmoodi muinasjutt Bob Dylanist, mis on pigem Toomase, tema isa ja Bob Dylani 'armastuse lugu'.



Muide, lugu raamatut palunud Oksanast ja sellest maha tõmmatud surma-sõnadega Lumivalgekese-raamatust olevat tõsilood mitte muinasjutud; Lumivalgukese-raamatust on isegi koopiad selle raamatu teksti vahele paigutatud... Mine võta siis kinni, kus on tegemist muinas- ja kus elu-looga.

Kommentaare ei ole: