Selle raamatu võttis raamatukogust Mees, koos hunniku teistega. Selgus, et kõiki võetud raamatuid ta kolme nädalaga siiski läbi lugeda ei jõua. Kuid ka talle ei meeldi lugemata raamatuid kokku tagasi viia, ega ka lugemistähtaega pikendada. Nii pakkus ta lahendusena, et selle raamatu võiksin läbi lugeda mina :D
No Waugh "Tagasi Bridesheadi" meeldib mulle väga! Ja kuna mul midagi erilist pooleli polnud, siis lugesin ka "Peotäit põrmu", mis oli "Bridesheadist" palju meelelahutuslikum ja iroonilisem, kuigi räägib samuti Inglise aadli allakäigust.
Loo keskmes on kohe kolmekümneseks saavad Brenda ja Tony, abielupaar. Nad elavad maal, Tony suguvõsa lossis, mida Brenda jälestab nii välimuse, sisu, kui ka selle tõttu, et selle ülalpidamine võtab neilt suurema osa igakuisteks kulutusteks mõeldud rahast. Tony aga armastab oma lossi üle kõige.
Brenda leiab endale Londonis pisikese korteri ja tühise armukese. 'Kõrgem seltskond', kellega Brenda läbi käib, on moraalselt hoopis alla käinud - nad on klatšihimulised ja labased. Lõpuks on asjad sealmaal, et lahutus antakse sisse. Brenda nõuab Tonylt kokkulepitust rohkem raha, sest tema peiarist peika pole muidu nõus. Tony peab oma mõisa müüki panema... et seda vältida ja kohtuasja venitada, läheb ta mingi tillukese sekeldajaga Brasiiliasse ekspeditsioonile, mis ei lähe nagu plaanitud. Brenda, kes on ilus naine, abiellub hoopis raamatu kõige meeldivama meessoost tegelasega. Aga õnneliku lõpu muljet kusagilt ei jää.
Siiski meeldis mulle selle loo juures kaks-kolm asja väga. Esiteks see viisakus, millega mees ja naine teineteist kõnetasid. Intellektuaalne 'räuskamine' on kahtlemata tähelepanuväärsem, ja mossitamine ja turtsumine annab meeleolust kahtlemata selgemini teada kui reserveeritus ja viisakus, kuid minu 'unelmate maailmas' on ka nii, et kui inimesele miski ei meeldi, siis ta kasutab võimalikult vähe sõnu ja emotsioone ja 'taandab' ennast olukorrast. Kui peab valima nägelustega läheduse ja viisakuse vahel, siis ma valin - viisakuse, jah, tõesti.
Ja selles raamatus oli stseene, kus Brenda polnud Tonyga rahul - näiteks kui mees oma lossi poputas või talle purjuspäi keset ööd iga 10 minuti tagant helistas, et tulla külla, kuigi naine ei tahtnud ja keelas - aga Brenda oli tema vastu alati viisakas, kuigi tõrjuv. Või siis, kui Tonyle öeldi, et Brenda tahab suuremat raha ja Tony ei suutnud uskuda, et Brenda on aru saanud, et selleks peab Tony oma kullakalli kodu maha müüma - telefonivestlus sellest oli ka äärmiselt viisakas, kuigi Tony oli hingepõhjani nördinud, et Brenda talle oma kekatsi nõudmisel midagi sellist teeb.
Veel meeldis mulle Brenda kibe rahu selle ebavõrdse suhte ajal oma armukesega, kes teda ei armastanud ja oli Brendaga ainult selle pärast, et tagas pideva pääsu kõrgemasse seltskonda. Brenda andis endale algusest peale aru, et see, et tema armus, ei anna talle õigust nõuda, et teine temasse ka armuks. Ka andis Brenda endale aru sellest, et teised inimesed näevad tema 'kullakeses' tühipaljast aferisti, haletsevad teda ja lõbutsevad nende kulul, kuid mõistis seda ja suhtles kõigiga rahulikult edasi - ka teda ei pandud põlu alla, sest esiteks oli see afäär teistele põnev ja ma arvan, et nad mõistsid ka seda, et see on vaid üks tahk vanast heast Brendast.
Kolmandaks meeldis mulle rahulikkus, millega absoluutselt kõik tegelased Brenda seiklusesse suhtusid. Keegi ei teinud sellest liigset draamat, seda võeti elu osana, mis lihtsalt veidi elevust tekitas. Mitte keegi ei haletsenud Tonyt liialt, ammugi ei läinud talle keegi rääkima, millega tema naine Londonis õieti tegeleb... Kui asi välja tuli, siis rahustati teda väga asjalikult ja soovitati oma asjadega tegeleda, kuni see üle läheb, kuna alati läheb.
Mul on ka suht 'külm kõht', aga nii arukas ma poleks, et sedalaadi 'paratamatustega' leppida. Tahaks olla küll, sest kui mees mõtleb teisele, siis on nagunii hilja stseene teha - need on teise jaoks lihtsalt vastikud ja piinlikud. Vist. Õnneks ma pole kunagi sellises olukorras olnud... Arvan, et rikkad saavad armukesepidamisse rahulikult suhtuda, sest lahkuminek ei tähenda vaesust (nt toitainepuudust) neile ja nende lastele. Tavalist Eesti peret räsib lahkuminek hoopis rohkem - sel ajal kui lapsed rohkem tähelepanu vajavad, peab lastega jäänud lapsevanem hoopis rohkem tööle pühenduma. Ei ole nii, et võtad lapsed ja teenijad kaasa ja sõidad kogu selle kambaga pooleks aastaks Marokosse, et pärast tahenemist uues kodumajas puhtalt lehelt alustada.
Hea meelelahutus.
Kuigi minu meelest olid siin mõned 'iialdused'. Nagu Brenda reaktsioon lapse surmale (kergendus, et surnud John oli tema laps mitte armuke) ja Tony seiklused Brasiilias. Kuigi, kes teab... elu on sageli pöörasem kui väljamõeldised... Näiteks ükskord olime me Vennaga üksi kodus ja pidime hommikul kooli minema ja meil oli kaks äratuskella - üks üleskeeratav ja teine patareiga - ja mõlemad jäid öösel seisma. Kui ma seda koolis ütlesin, siis ei uskunud mind ükski õpetaja. Seda nähes mõtlesin ma järele ja sain aru, et kui ma oleks öelnud, et üks äratuskell ei helisenud, oleks see olnud usutavam... Vaat nii on lookesed :p
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar