esmaspäev, 15. august 2011

Liigne lahkus

Loen praegu Faulkneri "Hälinat ja raevu" ning jõudsin selle kohani, kus noormees läheb leivapoodi, et osta paar rosinakuklit ja kohtab seal pisikest vaikivat tirtsu, kes lummatult tema kukliostu jälgib. Poemüüja suhtub tüdrukusse halvasti, sest too on räpane ja umbkeelsete sisserännanute võsuke. Quentinil on tüdrukust kahju, ta aitab lapsel pihus oleva raha eest osta 5-sendise leiva, ilma et tüdruk piuksugi teeks ja ostab seejärel ka tüdrukule rosinakukli.

Ma arvan, et see on kena. Väikeses poes oleks enam-vähem iga naine seda last aidanud. Ja kukliost sobis siia ka ilusasti - et leevendada kahju, mida tegi poemüüja kuri pilk. On loomulik ja inimlik, et me püüame teiste inimeste ebaõiglust siluda...

Aga seejärel lugesin, kuidas Quentin kutsus tüdruku jäätisekohvikusse ja siinkohal ma mõtlesin, et okoo: kui mina midagi sellist teeksin - pikendaksin oma heasoovlikkust üle endastmõistetava piiri, ütleksin mõne liigse heasoovliku lause, teeksin mõne liigse heasoovliku teo -, siis tuleks mul sellest raudselt mingi ilge jama ja ma kahetsen rängalt, et ma minema ei kõndinud teise inimese elust kuni veel sai. Noh, judistasin õlgu ja lugesin edasi.

Kui jäätis on ära söödud, ütleb Quentin tüdrukule, et mingu too nüüd leivaga ilusasti koju ja hakkab jaama poole astuma, sest tal on vaja ära sõita sellest linnast. Kuid kui ta mõne hetke pärast selja taha vaatab, siis näeb ta, et tüdrukuke vantsib tal tihedalt kannul. Quentin püüab tirtsul kodu leida aidata, kuid tirts pole sugugi abivalmis - muudkui vaatab päranisilmi otsa ja vudib kaasa, mis iganes suuna noormees valib. Lõpuks ei jää Quentinil muud üle, kui plika eest põgeneda:

* Ma leidsin taskust metallraha ja andsin selle tüdrukukesele. Kakskümmend viis senti. "Jumalaga, sõsarake," ütlesin mina. Siis pistsin jooksma.
Ma jooksin kiiresti, vaatamata selja taha. Alles käänakul vaatasin tagasi. Teeserval seisis õbluke tütarlaps, leivapäts räpase kleidikese vastu surutud, mustade silmade pilk rahulik ja ainitine. Ma jooksin edasi.

Paraku peab Quentin linna poole tagasi pöörduma, sest tal on vaja ju rongi peale jõuda. Niisiis pöördub ta ringiga tagasi ning leiab end pärast ühest müürist üle ronimist taas silmitsi tollesama tirtsuga. Veelkord püüab ta tüdrukuga ringi kõndides lapse näost välja lugeda, kas plika kodule juba lähenetakse... kuni ligi tormab noormees ja kukub Quentinit peksma selle eest, et too tema õde "ära varastada püüab". Ligi astub ka korravalvur ja käsib Quentinil koos temaga kohtuniku ette ilmuda, kuna pisikese plika perekond süüdistab teda lapseröövis kõlvatute eesmärkidega.

Kohtunik oli igavene suller, kuid kuna linnarahvas tunnistas, et Quentin oli otsinud tirtsu vanemaid taga, siis ei saadud teda süüdi mõista. Talle mõisteti 1 dollar trahvi, kompenseerimaks tirtsu venna poolikut tööpäeva (kuna poiss tormas töö juurest ära, Quentinit taga ajama) ja 6 dollarit kohtukuludeks. Kogu see istung toimus ühelsamal päeval ära - kongis ta istuma ei pidanudki, maanteelt veeti otse kohtuniku ette... olid alles ajad :)

Aga võite isegi ette kujutada, kuidas ma vaimustusest itsitasin, et mitte ainult mina pole see hullumeelne, kes planeeritud heateoga alati liiga kaugele läheb kuidagimoodi :D Muide, kui ma teen midagi kena täiesti spontaanselt (ilma mõtlemata), siis on see alati OK, aga kui ma mõtlen, et teeks veel midagi kena, siis juhtub alati mingi jama. Moraal: vähem mõelda, vähem teha, vähem olla, vähem tahta! Less is more. Lao Zi. (Hahahaa, see pole tegelikult muidugi tsitaat Lao Zilt. Aga võiks ju ka olla...)

12 kommentaari:

Tiiu ütles ...

See on nüüd see koht, kus meid proovile pannakse ja enamus murdub just hetkel, mil heateole justkui karistus järgneks. Tegelikult on see suur vale. Meid pannaksegi nimelt olukordadesse, kus justkui heateole järgneks karistus ja alles siis on näha, kes on tõeliselt hea ja kes mitte. Truudus olevat juhuse puudus. Ei ole, truudus on truudus ja kui oli juhuse puudus, siis see on truudusetus. Nõnda on ka heategudega, et suurele egole on vaja legendi sellest, et heategu saab karistatud. Ei saa. Mitte kunagi. Karistada saadakse ikka ja ainult selle eest, mis meis veel poolikut on. Arvan nii.

karikate emand ütles ...

Olen ka täiesti seda meelt, et kindlasti ei saa me karistada heateo eest. Palju teod ainult näivad head, tegelikult on nende juures miskitmoodi ego mängus, näiteks - inimene tahab teist inimest rõõmustada, ja ongi oma tahtmine mängus. Minu elus tõuseb väga selgelt esile, et kui ma lihtsalt olen hea, siis sujub kõik, aga kui ma otsustama ja tegutsema hakkan, siis saan vastu näppe.

Mulle meeldib jutt bodhisattva-meelelaadist, mille puhul inimene reageerib hästi loovalt ja hetkes. Ta ei käi otsimas inimesi, keda (võibolla jäätise ostmisega) rõõmustada. Ta elab lihtsalt oma elu, aga kuna ta on heatahtlik ja kaastundlik - see paistab tema kõneviisist ja olekust, siis see kosutab inimesi tema ümber.
Pole mõtet oma jutumärkides heategudega inimeste elusid loomulikult rajalt välja puksida...

Uku Masing kirjutas kusagilt välja mõtte, et kuna ka sõna ja mõte on tegu, ja iga tegu seob, on tegudest kõige rohkem mõtet askeesil.
Ma arvan, et tahtlikult (ego-istlikult) ette võetud tegude puhul ongi see nii... vähemalt praegu minu elus see mõte 'kannab' ja leiab aeg-ajalt kinnitust, kui unustama kipun.

Millal midagi teha ja millal mitte? Häid asju ei saa ju tegemata jätta...
Arvan, et kui tegu sünnib justkui iseenesest ja seda küsimust ei teki, kas teha või mitte, on tegu õige. Kui kahtlen, oleks vähemalt minul arukas asi tegemata jätta.

Anonüümne ütles ...

...glaza bõli dobrõje-dobrõje - no matšlku ne dal...

Tiiu ütles ...

Usun samuti, et siis on arukam tegemata jätta, kui kahtled ja kaua kaalud.

soodoma ja gomorra ütles ...

ja kes ütleb, et ilma jäätiseta oleks lugu teistmoodi lõppenud?

karikate emand ütles ...

Miina ütleb :p

Ühe kukli pihkusaamise peale poleks too plika küll nii naksilt otsustanud oma edaspidist elu võõra onu kõrval veeta. Olen selles millegipärast kindel. Kukkel oli loomulik, jäätisekohvik juba näitas erilist huvi või soosingut..., midagi, mille peale võiks edaspidigi loota, mis pole pelgalt pilgu komistamine kellegi peale korraks, üle näo libisev põgus naeratus... Jäätisekohvik - see on sama hea kui Lubadus! :)

Tiiu ütles ...

Me kõik soovime oma elu veeta headuse kõrval. Kui eeldada, et tüdrukuke polnud seda iial tunda saanud, oli loomulik, et ta nagu liblikas valguse suunas lendas. Meist igaüks oleks sama teinud. Rolan Bõkovil on üks film lastest "Ma ei tule enam kunagi tagasi", kus joodikust ema........... tüdruk põgenes kodust, hoolitses hulkuvate loomade eest........lõpuks kukkus kogemata kaljult alla, sai surma.

karikate emand ütles ...

Muidugi soovime me kõik oma elu veeta headuse kõrval....

Neid inimesi, keda on väikese headusega võimalik 'ära nõiduda', on ka tänapäeval jahmatavalt palju. Sellepärast ma räägin oma blogis nii palju, et lapsed ei kasva ainult toidu peal..., kuid ka paljud täiskasvanud on inimliku kontakti puuduses... ja siis juhtubki, et kui ükskord keegi natuke tähelepanu ja mõistmist annab, siis ei saa muidu, kui tuleb tal järel käia, et äkki saab veel, äkki on see midagi alatist, äkki see ongi tema elu pöördepunkt, mil ta maailmalt ka midagi saama hakkab?...
Sellisel juhul võib kellegi vastu hea olemine olla sama, mis näljasele ampsu andmine - see tekitab temas lootust, aga kõhtu ei täida, on pigem nagu selle näitamine, mis hüved (maitsev toit, hoolivad inimesed vms) on maailmas olemas, aga - mitte tema jaoks.

Tiiu ütles ...

Me vist ei räägi samast asjast.

/Neid inimesi, keda on väikese headusega võimalik 'ära nõiduda',/

Headusega ei nõiuta,ilmselt siiski mõtled manipulatsioone.
Kuid mida anda siis, kui polegi midagi saadud kunagi? Anda saab ikka siis, kui on saadud. Jutt on ju sellest tüdrukukesest, mitte täissöönud täiskasvanuist, kelle saadatahtmise taga on lihtlabane tahtmine ära kasutada.Ei saa ju eeldada, et see lapsuke maailmale midagi anda saaks, kui ta pole headust elus kohanudki.

karikate emand ütles ...

:D
Päris kindlasti ei pea ma silmas manipuleerimist. Vastupidi. Pean silmas olukordi, kus teed enda arvates tühise liigutuse, aga teise jaoks on see elumuutev 'headus', millest ta enam maha/ilma jääda ei soovi/kavatse.

Ja praeguseks hetkeks on päris kindlel seegi, et ma ei oska väljendada seda, millest ma selle postitusega rääkida tahtsin, nii et las see jääb nii... :D

Anonüümne ütles ...

klammerdumine on kurja juur!

karikate emand ütles ...

Just :)
Ja mõnikord võime me oma paha-aimamatu heateoga midagi sellist teises inimeses käivitada.

Usun tõesti, et piruka peale oleks tüdruk mõelnud, et 'Oo, nämma, äiteh!', aga jäätise lõpetamise ajaks oli sellest juba vähe... nüüd ei mõelnud tüdruk enam, et 'Veel suurem aitäh!', vaid mõtles hoopis sellele, mis ta veel võiks saada...
Mina olen seda väga palju näinud-kogenud...
Täpselt seda, et väikese asja peale ollakse südamest tänulik - midagi (mingisugusest tabamatust õiglusest) suuremat saades enam polda tänulik vaid hoopis ... himukas :D