Liigne lahkus

Loen praegu Faulkneri "Hälinat ja raevu" ning jõudsin selle kohani, kus noormees läheb leivapoodi, et osta paar rosinakuklit ja kohtab seal pisikest vaikivat tirtsu, kes lummatult tema kukliostu jälgib. Poemüüja suhtub tüdrukusse halvasti, sest too on räpane ja umbkeelsete sisserännanute võsuke. Quentinil on tüdrukust kahju, ta aitab lapsel pihus oleva raha eest osta 5-sendise leiva, ilma et tüdruk piuksugi teeks ja ostab seejärel ka tüdrukule rosinakukli.

Ma arvan, et see on kena. Väikeses poes oleks enam-vähem iga naine seda last aidanud. Ja kukliost sobis siia ka ilusasti - et leevendada kahju, mida tegi poemüüja kuri pilk. On loomulik ja inimlik, et me püüame teiste inimeste ebaõiglust siluda...

Aga seejärel lugesin, kuidas Quentin kutsus tüdruku jäätisekohvikusse ja siinkohal ma mõtlesin, et okoo: kui mina midagi sellist teeksin - pikendaksin oma heasoovlikkust üle endastmõistetava piiri, ütleksin mõne liigse heasoovliku lause, teeksin mõne liigse heasoovliku teo -, siis tuleks mul sellest raudselt mingi ilge jama ja ma kahetsen rängalt, et ma minema ei kõndinud teise inimese elust kuni veel sai. Noh, judistasin õlgu ja lugesin edasi.

Kui jäätis on ära söödud, ütleb Quentin tüdrukule, et mingu too nüüd leivaga ilusasti koju ja hakkab jaama poole astuma, sest tal on vaja ära sõita sellest linnast. Kuid kui ta mõne hetke pärast selja taha vaatab, siis näeb ta, et tüdrukuke vantsib tal tihedalt kannul. Quentin püüab tirtsul kodu leida aidata, kuid tirts pole sugugi abivalmis - muudkui vaatab päranisilmi otsa ja vudib kaasa, mis iganes suuna noormees valib. Lõpuks ei jää Quentinil muud üle, kui plika eest põgeneda:

* Ma leidsin taskust metallraha ja andsin selle tüdrukukesele. Kakskümmend viis senti. "Jumalaga, sõsarake," ütlesin mina. Siis pistsin jooksma.
Ma jooksin kiiresti, vaatamata selja taha. Alles käänakul vaatasin tagasi. Teeserval seisis õbluke tütarlaps, leivapäts räpase kleidikese vastu surutud, mustade silmade pilk rahulik ja ainitine. Ma jooksin edasi.

Paraku peab Quentin linna poole tagasi pöörduma, sest tal on vaja ju rongi peale jõuda. Niisiis pöördub ta ringiga tagasi ning leiab end pärast ühest müürist üle ronimist taas silmitsi tollesama tirtsuga. Veelkord püüab ta tüdrukuga ringi kõndides lapse näost välja lugeda, kas plika kodule juba lähenetakse... kuni ligi tormab noormees ja kukub Quentinit peksma selle eest, et too tema õde "ära varastada püüab". Ligi astub ka korravalvur ja käsib Quentinil koos temaga kohtuniku ette ilmuda, kuna pisikese plika perekond süüdistab teda lapseröövis kõlvatute eesmärkidega.

Kohtunik oli igavene suller, kuid kuna linnarahvas tunnistas, et Quentin oli otsinud tirtsu vanemaid taga, siis ei saadud teda süüdi mõista. Talle mõisteti 1 dollar trahvi, kompenseerimaks tirtsu venna poolikut tööpäeva (kuna poiss tormas töö juurest ära, Quentinit taga ajama) ja 6 dollarit kohtukuludeks. Kogu see istung toimus ühelsamal päeval ära - kongis ta istuma ei pidanudki, maanteelt veeti otse kohtuniku ette... olid alles ajad :)

Aga võite isegi ette kujutada, kuidas ma vaimustusest itsitasin, et mitte ainult mina pole see hullumeelne, kes planeeritud heateoga alati liiga kaugele läheb kuidagimoodi :D Muide, kui ma teen midagi kena täiesti spontaanselt (ilma mõtlemata), siis on see alati OK, aga kui ma mõtlen, et teeks veel midagi kena, siis juhtub alati mingi jama. Moraal: vähem mõelda, vähem teha, vähem olla, vähem tahta! Less is more. Lao Zi. (Hahahaa, see pole tegelikult muidugi tsitaat Lao Zilt. Aga võiks ju ka olla...)