Laupäev, 2. aprill 2011

To know him is to love him

Mehel on homme sünnipäev – juba 41! :)
Aga kuna ta lootis eile raha saada, siis ta kulutas raha ära ja nüüd oleme me puupaljad ja peame tema sünnipäeva praekartulite ja omletiga :P

Tegelikult ei saanud ma väga palju aastaid aru, miks see sündimise aastapäev nii tähtis on ja miks seda üldse tähistatakse – noh, et vanemaks saad ju ilma vaevata, nigu nipsti! Tähistada võiks selliseid asju, mis on pingutust nõudnud.

Aga nüüd ma mõtlen, et ilmselt tähistatakse seda, et teine inimene on nii kaua elus püsinud, võibolla isegi Meie elus, ja oma olemasoluga meie elu paremaks teinud. Siin juba on, mida tähistada.

Selles mõttes tähistan ja valvan ma kõige rohkem Väikese Tüdruku sünnipäevi ja mitte selle mõttega, et tema on ellu jäänud, vaid selle mõttega, et mina olen saanud tervelt nii-ja-nii-palju aastaid tema kõrval olla. Pole ühtegi põhjust, miks ma kõrvad pea alla peaks panema, aga ikkagi, kuidagi... Kui ta oli 4-5, siis ma ei rõõmustanud veel midagi, aga kui ta sai seitse, siis ma hõõrusin küll rõõmsasti käsi mõeldes, et 7-aastase lapse psüühika tugevus on enam-vähem välja kujunenud – kui minust nüüd monster saab või ma suren, siis see ei purusta teda... eeldusel muidugi, et ma seni olen toetav vanem olnud, nagu ma olen soovinud ja püüdnud.

Samas ma teadsin, et 7-aastaselt ema kaotanud laps ei mäleta teda täiskasvanuna enam väga selgelt – sest mu Mehe poolvend oli nende ema surres seitsmene ja ütles, et ta ei tea päris täpselt, mis on talle räägitud ja mida ta ise mäletab. 9-aastane aga vast juba mäletab, ja iga aastaga, mis Väike Tüdruk vanemaks saab, jääb talle rohkem mälestusi.

Mees oli ema surres 12-aastane ja tema mäletab oma ema küll väga hästi. Ka pole Mehes mingit virilat kibedust, et ta nii varakult üksi jäi (kasuisaga polnud nad kuigi lähedased) – kui ma olen selle üle imestanud, siis tema imestab vastu, et tal oli ju hea ema ja andis talle oma elu ajal piisavalt palju armastust ja oleks edasigi andnud, kui ta edasi elanud oleks, nii et kõik on kenasti tema lapsepõlvega.
Üsna hämmastav otsustus.

Aga tore, et Mees ise veel lusikat nurka pole visanud ja minu elus veel figureerida suvatseb :) Ma olen üsna kindel, et ma väljendan oma rõõmu tema kohalviibimise üle ikka iga päev, aga mingi märgike see uus vanus ikka on :)... ja kui mõelda, et meie ’käima hakates’ oli ta 28, siis on päris uhke värk, et oleme juba 3 kümmet koos veetnud, mõnes mõttes ;)

Aga pildid on hoopis Väikesest Tüdrukust; kuigi Mees on mustapäine, lähevad need mu kaks musirulli nagunii üha enam ühte nägu :)

1 kommentaar:

Skarabeus ütles ...

Tipsil on ema kulmujoon...