Kolmapäev, 27. aprill 2011

Bloody hell

Eile külastasin üle pooleteist aasta oma sõbrannat KO'd.
Tema mulle külla ei kipu, sest ta teab, et mu Mees ei salli titasid ja tal on neid 2 tükki - tüdruk sai just neljaseks ja poiss on 1,5 aastane.
Ei mina tea, kas mul on tõesti sotsiaalfoobia, aga nii kui ma ära lubasin, et lähen talle teisipäeval külla, hakkas mul pea valutama ja kerkis väike palavik. Teisipäevaks oli peavalu juba silmipimestav ja palavik oli 37,8 - hiljem arvatavasti juba rohkem. No ma läksin siiski, sest mida see edasilükkamine annab.
Väga raske küll uskuda, et ma tasakaalukat, leebet ja delikaatset KO'd kardan :p

Nii palju, kui ma maailmast aru sain, oli kõik küll jube armas. KO kodu on väga ilus pööningukorter ja mõnusasti sipi-sopiline. Tema tütreke on juba päris kaunis preilike - flirdib ja vigurdab :) Ja poja oli täielik rõõmurull :)

Viisin neile kaeraküpsiseid ja poiss oskas niimoodi kukkuda, et küpsis jäi lauba alla - kuna kaeraküpsis on kõva ja krobeline, oli laup suuresti marraskil kohe. Uskumatu, et üks väikene küpsis võib sellist kahju teha.

Sinna minnes nägin sillatrepil istumas noort meest, kes oli tohutult mu venna R moega. Hakkasin kohemaid aju ragistama, et kus mu vend nüüd õieti on, kas mingil õppusel, mis sai läbi? Kas see suure kotiga poiss on tema? Siis tuli meelde, et vend on Austraalias ja see mees ei saa kuidagi mu vend olla. Aga sarnasus oli nii suur, et pidin end tagasi hoidma, et ma temaga rääkima ei läheks :D, ilmselt ma igatsen oma vennaraasu.

Pidin koju tulles poest läbi käima, et osta veekindla ripsmetushi eemaldajat - see saab mul kohe otsa - aga olin peavalust poolpime ja katsusin, et koju ja voodisse sain. Suurivaevu õppisin veel Väikese Tüdrukuga ja siis kustusin ära.

*

Esmaspäeval kirjutasid lõpetajad kirjandit, mistõttu koolimaja pidi olema tühi ja vaikne. Seetõttu pidid koolidetäied muid lapsi jääma kas koju või otsima endale linnas muud kasulikku tegemist. Meie õpetaja viis lapsed liinibussiga kusagile lõbustusparki ja spordiplatsile - Väike Tüdruk enne nurises (õõh, spordipäev!), aga pärast ütles, et väga tore päev oli :)

Küll on algklasside õpetajatel raske: muudkui mõtle välja ja organiseeri ja valva ja vastuta. Kellegi olid veel krooniaegsed bussitalongid ja õpetaja pidi ise talle piletid ostma. Ja siis on veel lapsi, kes nurisevad ja tülitsevad ja sa pead neid lahutama ja lohutama. Mul on nii hea meel, et meile sattus selline õpetaja, kes selle kõigega hakkama saab ja veel rõõmsat meelt JA autoriteeti säilitada suudab, minu meelest on see lihtsalt imeline.

Lapsed pidid 9.30 koolimaja juures olema ja Väike Tüdruk tuli 8.35 värisevate huultega minu tuppa ja küsis, ega ta hiljaks jääma ei hakka. Ühest küljest kartis ta hiljaks jääda, teisest küljest mind ilma asjata üles ajada. Mul oli temast nii kahju, süda hakkas valutama, mõtlesin, kas ma olen tõesti nii mõrd ema, et mind niimoodi karta tuleb? Mitu tundi valutasin südant, kui aga laps koju tuli, siis märkasin, et ma ise ka kogu aeg vabandan ette ja taha, nii et see on pigem eeskuju kui karmus. Ohhh jahhh!

*

Eile võtsin 12 Ibumetini, täna hommikul võtsin veel 4. Tundub, et peavalu hakkab tasapisi tuimemaks jääma. Ainult palavik on veel 37,4.

Miks ma selline olen?
Ma ei taha ennast :(

6 kommentaari:

Tihane ütles ...

Minu arvates oled sa küll uskumatult tore, ausalt. Sul on igati põhjust uhke olla. Ja emana oled sa minu arvates ka teistele eeskujuks. Ma üldiselt ei kommenteeri blogides, aga täna tekkis tahtmine öelda :) Ja kui peavalu üle läheb, siis küllap tuleb ka tunne, et mul on õigus :)

karikate emand ütles ...

OMG kui armas Sinust niimoodi öelda (mõelda) :)
See oli üllatavalt lohutav, tänan! :)

Anonüümne ütles ...

mul on vist seesama haigus. aga ma pole nõus voodist lahkuma, sa oled ikka eritubli!

soodoma ja gomorra ütles ...

Ma olen kurb, et su Mees ei salli titasid.
Nii neid illusioone lugejale ehitatakse ja siis purustatakse:)

karikate emand ütles ...

:)
Ega talle karjuvad täiskasvanud ka ei meeldi :p

Anonüümne ütles ...

taha ikka ennast!