Pühapäev, 17. aprill 2011

BARBI PILVRE "Formaat"


Mitte ei saa ka mina naermata jätta, et naisõiguslase nimi on Barbi, hihii :)
Barbie'dest räägib ka Barbi Pilvre - et neis pole mehelikku edasipüüdlikkust ja agressiivset oma eesmärgi poole rühkimist. Barbie on alati valmis teisi abistama ja teisi kaitstes ilmutab ta suur söakust. Barbie on suur rahakulutaja, kuid tööl ta ilmselt ei käi, kuna ta pole kunagi väsinud :) Autori arust meenutaks Barbie supernaist - kui tal oleks tegelikke kohustusi vanemate või laste ees, kuid autori arvates elab Barbie vaid endale. Mina pole nõus - oma liha ja vere eest on kergem hoolitseda kui need pidevad võitlused, mida Barbie oma ajakirjades ja joonisfilmides sõprade ja võõraste õiglase kohtlemise nimel ette võtab.

Sealt jõuab otsapidi naiste õiguste juurde. Võiks arvata, et oma õiguste eest seisev naine ei tee kodus asju, mida ta ise vajalikuks ei pea või mis talle endale midagi ei paku. Et kui ise kooki ei taha, siis teistele ka ei küpseta ja kui ise oma riideid ei triigi, siis ei triigi ka mehe riideid. Niisiis mina justkui ei seisaks enda eest - teen paljusid asju, et rõõmustada oma meest ja last. Tegelikult on see muidugi jama - oma peret rõõmustades (jah, neile teeneid osutades, mõnes mõttes) korraldan ma iseendale õnnelikku pere-elu. Nii et pole 'orjamises' midagi allaheitlikku, see on selgelt enda heaoluks. Ma ei mäleta, kes ütles umbes nii:

Kes ei püüdle abielus esimese asjana partneri õnne, see ei saa ka ise õnnelikuks.

Ma olen 100% nõus... siiski, selle mööndusega, et partner peab ikka meeldima :D... Kohutav on ninnutada kedagi, keda põlastad. Nii et ma ei arva, et naine ainult enda eest hoolitsedes endale mingi teene teeb...

Veel on mul raske mõista naisõiguslaste võitlusi 'ühiskondliku surve' vastu.
Väga huvitav, kas ma olen nii individualistlik, et ma ei tunne seda, või olen ma lihtsalt nii palju asju 'õigel ajal' teinud, et keegi pole vajalikuks pidanud mulle survet avaldada?
Ma tunnen selget vajadust teha asju nii nagu mu perele meeldib - sest kui mina nendega arvestan, võin loota, et ka nemad minuga arvestavad - kuid arvestada ühiskonna ootustega?! - see jääb mulle kaugeks. Kes ja kuidas saaks mulle ühikondlikku survet avaldada?

Samamoodi pole ma tundnud meestepoolset üleolevust rohkem kui näiteks naiste poolt. Need pole ju kunagi mehed, kes tulevad tibiblogides ütlema, et mis sa pildistad ennast ja oma riideid! Need on ikka teised, "väärikamad", "ülevamad" ja "paremad" naised, kes teisi naisi põlastama tulevad. Meeste naiivse eneseimetluse ärakannatamine on siinkõrval köki-möki.

Feminismi endaga ongi justkui kurvad lood - ka BP ütleb, et feminism on
*pika ajalooga ja sisaldab palju erinevaid ideid, mis sageli teineteisele vastu räägivad. Kui keegi räägib feminismist, või - mis tavalisem - hurjutab feministe, tasub täpsustada, mida ta sellega konkreetselt silmas peab.
Njaa, kehv lugu küll. Üks naine võib end feministiks nimetada, kuna tema arvates on mehed ja naised täpselt ühesugused, vaimselt ja emotsionaalselt. Teine nimetab end feministiks, kuna tema arvates tuleb kõrgemalt väärtustada seda, et naised on olemuslikult hoopis teistsugused kui mehed ja toovad ühiskonda hoopis teisi tuuli.

Muide, mina ei saanudki aru, kuhu jääb BP. Tõesti ei saanud. Ta räägib maskuliinsetest väärtustest - võib siis vist arvata, et ta näeb mingeid erinevusi. Ta räägib sellest - millega ma vääääääga nõus olen, - et meestekeskses maailmas on hinnas teguvõimsus: tulemused, kiirus, efektiivsus. Inimlikul omapäral ja inimlikel nõrkustel ja puudustel pole selles maailmas kohta; me peame püüdma sobituda energilise tegija-malliga, ükskõik, milline meie isiksus tegelikult on. Jah, see on väga suur probleem, minu arvates ka. Kindlasti on kehv, kui palkad kellegi, kes on uimane või eksib või tahab oma eraelust kõigile rääkida, kuid minu meelest peaks selle kõigega leppima ja oleks hoopis tore, kui töökaaslaste hulgas oleks eredaid kujusid - kui ka nende 'eredus' nende töötulemusi halvas suunas mõjutab. Me oleme ikkagi inimesed, mitte robotid.

Veel üks eelmisega seonduv huvitav asi, millest BP räägib: oma (äriliste) eesmärkide saavutamiseks õpetatakse mitmel pool inimestele 'õigesti' lähenema, ehk lähenema nii, et nad võimalikult suure tõenäosusega teid ära kuulaksid ja et neil oleks võimalikult ebameeldiv teile 'ei' öelda. Seda teades oletad juba liiga sageli, et sulle midagi müüa üritatakse - ennastki hakkab häirima, et kohe ärakasutamist ja oma asja ajamist kahtlustad, kui hakkad kellegagi justkui juhuslikult juttu ajama ja siis selgub, et sa saaksid teda aidata. Põhimõtteliselt on ju võimalik, et ta ei lähenenud sulle selle plaaniga. Ja siis juba hakkad tõrjuvamalt ja kuivemalt rääkima inimestega - igaks juhuks, et nad oma asjadega sulle kukile ei istuks, kardad juba ette, et neil on sõbralikkusega mingi tagamõte, sest aeg on raha ja ilma eesmärgita ei tee keegi enam midagi.

Põnevat arutlust oli ka rahvastiku vananemise teema ümber. Ma olen kuulnud, et üle 35aastastel on raske tööd leida. Uh, no ju siis on... Ma olen 33 aastane ja ma lihtsalt ei suuda uskuda, et ma 2 aasta pärast kellelegi nii vana tundun, et mulle tööd ei julgeta anda :D... no ei suuda uskuda, lihtsalt. Aga BP usub, et nii see on, ja veel usub ta, et see muutub, kui praegused noorelt pukki saanud otsustajad ise vanaks saavad. Mina aga kardan, et praegused noored juhid näevad veel 60aastaselt välja nagu Anu Saagim, ehk siis nad jäävadki beibetama ja võtavad beibesid ka tööle, kuid naised, kes elavad 'tegelikku elu' oma mehe ja laste kõrval, ei jaksa tavaliselt beibetada niimoodi. Vähesed jaksavad, sest ilus olemiseks peavad enamik käima trennis, pidama miskitlaadi dieeti, pesema ülepäeviti juukseid, mida siis maskidega turgutatakse - see kõik nõuab aega ja muud asjad võivad tähtsamad olla. Aga mulle teeb Väike Tüdruk märkusi, kui ma meikimata olen. Ütleb, et ma olen hall ja väsinud ja kole :P Nii et ma siis meigin praktiliselt iga päev, et mitte olla hall ja väsinud - samas võin ma terve päeva 'pidzhaamades' ja kammimata juustega ringi lasta :D

Kuid isegi kui ma pole autoriga sama meelt selles osas, kuidas asjad on või tõenäoliselt olema hakkavad, kirjutab BP väga huvitavalt, asjalikult ja rahulikult. Ma olen nii rõõmus, leides siit mõne kandi pealt küll irooniasädemeid, aga mitte rämedat, maotut põlastust, mis selgelt väljendatud kriitikaga sageli kaasneb, ka blogides. Mitte ühegi koha peal ei jää sellist tunnet, nagu BP sooviks kedagi 'paika panna' või räägiks 'lollidega'. Tema arutlemise stiil on konkreetne, kuid mitte halvustav - ja niimoodi pole väga kerge kirjutada, nii et - RESPEKT! :)

Huvitavalt kirjutas BP ka paljukedratud teemal: mis oli enne, kas labane ajakirjandus või inimeste labane uudishimu kuulsuste ja narrikeste vastu. Võiks arvata, et on selge, et inimestel on huvi Kroonika-laadse kirjanduse vastu. Kuid - kas neil oli vajadus sellise ajakirja järele enne kui need ilmuma hakkasid? Nagu mõnegi reklaamiga ju - need väidavad, et nad annavad infot ja aitavad valikut teostada, kuid mõnikord on ka, et sa pole mingist tootest kunagi puudust tundnudki, aga reklaami vaadates hakkad mõtlema, et just see sul puudubki. Ma mõtlen, et kõmuajakirjandusega on samamoodi - vaevalt, et keegi nüüd otseselt kõmu järele vajadust ja igatsust tunneb. Aga kui sa tead, et meelelahutuslik info teiste inimeste kohta on vabalt saada, siis hakkad mõtlema, et see oleks endalegi sobiv meelelahutus... Ehk. Mul veab selle pärast, et Mees peab end toimuvaga kursis hoidma ja kui midagi eriti veidrat juhtub, siis ta tavaliselt räägib mulle ka - nii ei pea ma ise Delfi peale aega kulutama, kuid mõne inimese kohta on küll huvitav kuulda, pean tunnistama. Näiteks Kati Murutari lahutus oma viie lapse isast, ja siis need järgnevad seiklused - hinge kinni pidades kuulasin, kahju on temast ja üldse mitte üleolevas võtmes. Ka BP ajakirjanduslugudes on kirjeldatud päris persoone ja nende lugusid - see 'mitteabstraktsus' teeb minu meelest BP tekstid naiselikuks. Näiteks - kas meedia kasutas Arnold Oksmaad müüginumbrite osas ära või manipuleeris Oksmaa küllaltki oskuslikult meediaga, et saavutada omi eesmärke? Küllap mõlemat, ja kui me mõnele inimesele kaasa tunneme (nagu mina Kati Murutarile), siis Oksmaale mitte eriti.

Mõnest BP suhtumisest aga ei saanud ma aru.
Näiteks räägib ta sellest, kuidas mehi ei mõisteta hukka, kui nad endale loomingulise puhkuse võtavad või ennast otsima sõidavad - neid esitatakse teinekord lausa kangelastena. Kui aga naine jätab maha kodu, siis reostavad loomad ära korteri, lapsed lähevad pätiks ja mees hakkab jooma - kõik läheb hukka. Ma ei saa aru, mida BP tahab öelda: kas see on nii või on see rumal kartus ja mehed saavad sama hästi hakkama; võibolla ta tahab lihtsalt öelda, et asjalood on niimoodi, et naisel pole valikut. Jah, naisel pole valikut alates sellest, mil beebi kasvab tema sees ja ainult naise rindadest tuleb piima. Arukas on sellega leppida, mulle näib sellega kaasneva üle nurisemine teismeea-väärse probleemina.

Mis veel naiste ja meeste võrdsusesse puutub...
On õudselt ebaõiglane, et ainult naised jäävad rasedaks. Sellega kaasnevad hirmud, soovid ja lootused mõjutavad nii naiste kui ka meeste psüühikat ja käitumist. Ja mitte midagi õiglast pole ka selles, et mees ei saa mitte midagi teha, kui tema tahab last ja naine ei taha. Need asjad ei saa mitte iialgi 'õiglaseks' ja me ei saa mitte iialgi võrdseks. Õieti, see saab juhtuda juhuslikult: kui naisel ja mehel on abortide ja sünnituste osas alati sama arvamus, veel täpsemalt: kui mees arvab nii nagu naine otsustab. Ma absoluutselt ei igatse aega, mil abielunaine ei tohtinud üksinda abordi kohta otsustada. Ja ma ei igatse ka aega, mil töötav naine oli paaria (kuigi ma ei tea, kas kunagi on keelatud naistel teistele õmmelda või hoidiseid müüa vms, igatahes ajavad naised kõvasti äri juba 1001 öö muinasjuttude aegadel kui nad pidid oma nägu katma - usun, et Euroopas oli see kõik alati VEEL palju lihtsam). Nii et feministid on toredat tööd teinud, kuid mulle jääb siiski segaseks, miks naine end tänapäeval tahaks feministiks nimetada. Mille eest ta võitleks?

Siiski, huvitavalt ja lakooniliselt kirjutatud tekstid, mis tekitasid palju küsimusi ja huvi ilma-asjade suhtes. Lugesin seda tegelikult paar nädalat tagasi, praegu on pooleli sama autori "Minu võitlused", aga viimasel ajal pole olnud üldse jaksu midagi lugeda...

Kommentaare ei ole: