Laupäev, 23. aprill 2011

BARBI PILVRE "Minu võitlused" vol II

Eile valutas mu pea nii jõledalt, et ei tahtnud midagi teha arvutis.
Sõin päeva jooksul ära 11 400mg Ibumetini tabletti ja kuigi see tundub hullumeelne, see siiski aitas. Kuni 14 ma julgen süüa, edasi enam eriti mitte, kuna ma ei tea täpselt, mitme tabletiga mul Aspirinist mürgistus tuli, arvan, et 18-20 oli tookord. Aspiriini suhtes olen siiani tundlik - kõrvad lähevad teatud peenikestele helidele (nt arvutiklahviklõbin) lukku ja kehatemperatuur kukub alla 36, veider, eksole!? :)

Aga nüüd kopeerisin uued lõigud raamatust.

*

Naised töötavad vähemakstud, sageli kellegi eest hoolitsemisega seotud aladel:
* Mõttekäik, mis põhjendab hoolitsemisega seotud tööde alahinnatud väärtust võiks olla selline: inimeste eest hoolitsevad naised, naistel on sünnipärane vajadus hoolitseda nõrgemate (laste, vanurite, haigete, ka loomade) eest. Seda on ju alati teinud emad! Ühiskond eeldab, et naised tegutsevad hoolitsust nõudvatel aladel altruismist. Põhiline motiiv nende tööde tegemisel on huvi laste või loomade vastu ning kõigi naiste loomupärane abivalmidus. Kuna tegemist on naiste kutsumusega hoolitseda, siis võib sellise töö eest raha maksta näpuotsaga.

Ma pean täiesti võimalikuks, et inimesed sedasi asja endale selgitavad. Aga ma ei usu, et olukord tegelikult selliseks on kujunenud seetõttu, et niimoodi arvatakse. Nii on välja kujunenud hoopis selle pärast, et mehed ei lähe ligi põduratele. Samuti ka need naised, kel on oma eduka eluga kiire. Vanureid ja haigeid aitama lähevad need, kel on oma vaikse elustiili või halva tervise tõttu vaba aega ja arusaamist sellest, et elu on habras ja inimese hing vajab armastust. Ema Theresa on öelnud, et väga paljud inimesed maailmas on surnud toidupuudusesse, kuid veel rohkem inimesi on surnud armastuse puudumisesse. Kuna meie, naised, sünnitame, siis me tõesti tunneme teiste ellujäämise ees vast oma osalusega vastutust. Kui meie lapsed oleksid ükskord hädas, siis me sooviksime, et maailmas oleksid asjad nii, et neid aidatakse – sellepärast me hoolitseme ka ise, loome sellist maailma, kus nõrgemate aitamine on kombeks. Naine, kes on lapse ilmale kandnud, ei saa silmi sulgeda tõiga ees, et abitu inimene sureb ilma hoolitsuseta. Mehel on raskem oma vastutust tunda, sest tema on oma kehas eluaeg üksi – tema justkui ei too kedagi elule ja ei vastuta seega kellegi teise elu ja surma ees peale iseenda.

Aga järgnevaga olen muidugi täiesti nõus:
* Kõrgeid palku ministeeriumides ja valitsustes põhjendasid saatekülalised sellega, et dokumentide koostamisega kaasneb väga suur vastutus. Valesti koostatud dokument võib kaasa tuua palju segadust. Raske vastu vaielda, aga kui vastutus on see, mille eest peaks töötegijale maksma, siis peaksid lasteaiakasvatajate, meditsiinipersonali ja näiteks ja haruldase lumeleopardi vastse pesakonna talitajad olema tasustatud kõige kõrgemate tariifide järgi, sest tegemist on elu eest vastutamisega. Suuremat vastutust aga pole.


Öko-eluviis.
* Kuivpeldik annab keskkonna säilitamise mõttes silmad ette igasugusele kanalisatsioonile. Aga elumõnud?
Arvatavasti on minusuguseid passiivseid keskkonnahuvilisi palju: põen kõiki keskkonnakatastroofe lähedal ja kaugel isiklikult, aga praktikas ei õnnestu mul loobuda mugavustest, mida tarbimine kaasa toob.

• Õnneks on suur osa Eesti rahvast veel nii vaene (k.a. allakirjutanu), et säästlik eluviis kukub välja ka ilma keskkonnateadlikkuseta. Inimesed parandavad veel riideid, korduvkasutavad kilekotte, sõidavad bussiga, teevad ise süüa ja ostavad riideid kaltsukatest. Mitte sellepärast, et see on trendikas, vaid sellepärast, et raha on lihtsalt vähe.

Daah. Lihtne ja rõõmus on olla öko, kui see hoiab ühtlasi raha kokku. Kui aga öko-olemise nimel tuleb kõvemini maksta, siis sellega on juba keerulisem, mul ka.


Pilvre käib nädalavahetuseti maakodus ja teda ärritab maainimeste lömitamine linnasaksade ees ja see, et linlased näivad seda ka ootavat – lihtsaid, naeratavaid, abivalmis inimesi, keda võib kohe sinatama kukkuda ja kellele on elamuseks linlasega vestlemine.
• Maainimene peaks linlase meelest olema piisavalt nutikas, et teenindamisega hakkama saada, aga piisavalt rumal, et lasta endal nahk üle kõrvade tõmmata, näiteks ärilises mõttes.

Tööelu:
* Eestis on veel moes rääkida pehmetest väärtustest ja sellest, et töö pole enam oluline. Et keskööl kontoris viibimine ei räägi enam pühendumisest, nagu 1990ndatel, vaid oskamatusest tööga hakkama saada ning et üha enam veedetakse kvaliteetaega pere keskel. Arvatavasti on see ilus vale nagu paljud moodsad mõtted, erutab meid mõnda aega, tekitab väitlust ja kaob siis igavikku nagu kõik teooriad, mida praktika ei kinnita. /.../ Tegelikult ei ole tööd tõsiselt võtval inimesel kontorist pääsu. Kunagi!

Hee, hõkk, jumala tõsijutt. Pole võimalik olla oma alal tegija, kui sa pole valmis pühenduma tööle 100%, ja pole võimalik saada 'konkurentsivõimelist' palka, kui sa niisama nahistad ja näperdad oma tööd natuke ja pole 'tegija'.

Kommentaare ei ole: