neljapäev, 21. aprill 2011

Barbi Pilvre "Minu võitlused", vol I

Nüüd siis veidi tsitaate pealkirjas nimetatud raamatust.


Väga sisukas on BP käsitlus pensionieast – kuidas vanasti lasti naised varakult pensionile, kuna arvestati sellega, et nemad hoidsid lapselapsi ja oma eakaid vanemaid. Kui riik naisi enam varakult pensionile ei lase, peaks riik siiski ise abituid hooldama. Tegelikkus on aga selline, et riik võimaldab pmst hirmkalli koha hooldusasutuses, nii et pensionieelik peab vaat et kolmel kohal töötama - on sunnitud, sest pensionile ju ei saa ja ühe palgaga ei paku hooldushaiglat oma eakatele sugulastele. Väga julm!

* Omaette küsimus on, missuguses eluvaldkonnas võiks ca 15 aasta pärast valitseda suur nõudlus üle kuuekümneste töökäte järgi? Juba praegu on 40-45 kriitiline piir, kus paljudel tööaladel jutule võetakse.
/.../
Vasakpoolsed jõud leiavad, et kui pensioniiga liiga mehaaniliselt tõsta, ei tähenda see pelgalt tööjõuturule lisanduvaid seenioride töökäsi, vaid ka lisakulutusi. Mis juhtub, kui seeniorid osutuvadki tööjõuturul üleliigseteks või hoopis töövõimetuteks. See täendaks väljamakseid töötukassast, lisaks psühholoogilisi probleeme asjaosalistele ja nende pereliikmetele. Selle asemel, et oma elutöö teinud üle kuuekümnene inimene väärikalt pensionile saata, peaks ta käima töötukassas oma staatust uuendamas ja muretsema, mis saab, kui abiraha lõpeb. Pole just kõige viisakam käitumine vanemate inimeste suhtes.


Blogijatest.
* Väljamõeldud identiteetide all täna foorumite, listide, blogide ja teiste virtuaalruumide juurde tekkinud kommuunides ei otsi ’teist elu’ mitte ainult päriselu läbikukkujad, nagu võiks oletada, vaid pigem on virtuaalruumist saanud materiaalselt ja sotsiaalselt edukate enese väljaelamise võimalus. Kui sa oled rikas ja kuulus, on ’teise elu’ ehk vabaduse otsimine ilmselt mõistetavamgi. Arvamusliider, parteijuht või parteiisik, kes päriselus peab kaaluma iga sõna ja tegu, võib vahetatud identiteedi all rääkida, mis alateadvuses pakitseb, ja teha seda, mida kunagi pole teinud/.../;

Muidugi on blogijate pidamine luuseriteks ja nohikuteks üpris lihtsameelne otsustus (mitte küll otseselt minu puhul, hehe, aga üldisemalt) - olen ka kindel, et paljud tuntud inimesed kasutavad blogisid nimelt selleks, et anonüümselt rääkida juttu, mida nad oma positsiooni tõttu avalikult rääkida ei tohiks. Lihtsalt, edukale inimesele võib iga tema sõna olla nii ’kallis’, et ta ei raatsi tasuta ja anonüümselt rääkida :p – parem natuke oma sõnavõttu delikaatsemaks kõpitseda ja siis seda raha eest müüa ;)
Muidu oleks selliseid edukate salajasi blogisid kindlasti rohkemgi... :)

* Pärast ekraani kustumist on üksinduse kõledus suurem kui kunagi varem.

Levinud arvamus... võibolla siis tõene.
Minul on küll blogimise ajal olnud teiste inimeste (loe: ligimeste) olemasolust palju selgem arusaamine :D... ja eelkõige sellest, et mingil hetkel võib kellelegi midagi tähendada see, mida mina ütlen, ehk – ka mina polegi nii marginaalne kuju kui ma endale ise tundun.



///Praegu tuli mulle taas meelde õudselt kõhe tunne, mis mind täna korraks valdas: tunne, et mu venna ja õe jaoks pole lähedastel (ka mul) olnud küllalt armastust. Sellist armastust, mille tõttu inimene kasvab üles usuga, et ka ’temakese’ jaoks on maailmas koht olemas.
Enda puhul olen ammu teadvustanud, et ma pean enda jaoks iga päev elamise põhjust ’uutma’ – eelkõige tähendab see, et ma pean tubli ja pai olema (:p), sest kui ma seda pole, siis polegi mind ju vaja. Samal ajal ma ootangi, et mind enam ei vajataks... siis on, ma kujutan ette, kuidagi ladnam olla... Praegu ma mõtlen, et mul on oma lapse pärast kohustus olemas olla, mis tähendab siis – nagu ma juba mainisin – kohustust olla iga päev tubli ja hea. Huhh!///


* Rahvaarvu kahanemise nutulauluga sobib hästi kohustuslik jutustus meie (eriti meeste) lühikesest elueast! Kui kuulata aga eksperte, siis selgub, madal keskmine tuleb pigem ennasthävitavast käitumisest (joomine, riskikäitumine liikluses, enesetapud) kui kellegi välisest süüst, näiteks sellest, et ühiskond/naised nõuavad meestelt liiga palju tööd ja vastutust.

Hear, hear!
Seda olen ka mina korduvalt rääkinud, et see meeste raske elu jutt on jube häbiväärne. Mehed on isekad - selle asemel, lastega jalgratastel loodusesse sõita, nad nädalavahetuseti joovad, kaklevad, ülbavad ja virisevad, ja siis on pere nende suhtes kibe, ja siis tuleb rohkem joomist ja riskikäitumist ja surm. Kui mees käitub vastutustundlikult ja südamlikult oma perega, siis teda armastatakse ja ta ei tööta ega joo end surnuks.

Nutikaid mehi izismile.com'ist:




Kommentaare ei ole: