Teisipäev, 19. aprill 2011

MARGARET ATWOOD "Uputuse aasta"


Põnev ulmeromaan tulevikuühiskonnast, kus ühiskond on väga selgelt kihistunud. Suurte korporatsioonide töötajad ja nende pered elavad oma peentes suletud linnakutes, slummides aga elab pööbla-rahvas, kes peab arvestama sellega, et nende elude üle ei pea keegi arvet. Isegi väikesed lapsed ründavad teisi katkiste pudelitega, inimestelt röövitakse organeid ja nende liha visatakse isegi kotletimaterjali sekka.

Korporatsioonidest ja keskvõimust eemal tegutsevad ka mitmesugused sektid, kellel hoitakse küll silma peal, kuid keda senikaua ei hävitata, kuni nad rahumeelset liini ajavad. Üks selline sekt on Jumala Aednikud, kes on öko-elustiili harrastajad ja ka usklikud inimesed. Iga kalendripäeva jaoks on neil oma pühak ja mõistujutt. Nende pühakud on kas taimetargad, seenetargad, moralistid või loomakaitsjad, kelle elust Jumala Aednikud õpivad. Nad usuvad, et peagi saabub "Veeta Uputus", mis toimib Jumala soovi kohaselt samamoodi nagu Noa aegne uputus. Nad loodavad ise ellu jääda kuid arvestavad sellega, et ei pruugi jääda ja kordavad endale, et annavad sel juhul meelsasti oma kohamaterjali looduse ringkäiku tagasi.

Katastroof saabubki: üle kogu maailma vallandub viirus - ühe protestimeelse seltskonna poolt teadlikult valla päästetud -, mille tulemusel ainult inimliiki ründab mingi äge bakteriaalne viirus. Mõne päeva jooksul haigestuvad praktiliselt kõik inimesed ja ellu jäävad vaid need, kes mingil põhjusel olid viiruse puhkemise ajal täielikus isolatsioonis.

Viiruse puhkemise ajaks on Jumala Aednikud juba lindpriid, keda võimudel (ja muidugi ka pööbla rahval, nagu alati) on täielik õigus tappa, nii et nad on pidevalt peidus ja jooksus.

Lugu räägivad kaks Jumala Aednike sekti kuulunud naist: Ren - kes on 25-aastane ja töötas parasjagu uhkes seksiklubis, kus klient teda oli hammustada püüdnud, mistõttu Ren oli analüüside vastuste saabumise ajaks karantiinis, ning nooremas keskeas Toby, kes epideemia puhkedes varjas end spaas, kus ta töötas ja end varjas. Ren istub luku taga ja jälgib interneti kaudu toimuvat. Ta loodab, et tema sõbranna Amanda jõuab elusalt kohale ja päästab ta lahti enne, kui ta nälga sureb või õhusüsteemid üles ütlevad. Toby loodab vähem veel kedagi endistest tuttavatest kohata. Ta tegeleb asjalikult igapäevase ellujäämisega nende tarkuste kohaselt, mis ta Jumala Aednike juures õppinud oli.

Liigub hirmsaid muundatud loomi, näiteks inimajurakkudega sead, kes on targad ja julmad ja lihasööjad, samuti koerad, kes liputavad saba, kuid on sigadest veelgi julmemad. Korporatsioonide peened inimesed väljaspool oma linnakuid ringi ei liigu - kui neid üldse elus on - tuleb arvestada, et iga inimolend on vaenlane. Siiski loodavad nii Toby kui ka Ren, et just nende sõbrad, Jumala Aednikud, on katastroofiks kõige paremini ette valmistatud ja et vähemalt mõned neist on veel elus - ja et neid saab veel näha.

Mulle väga meeldib Atwoodi tasakaalukas ja kaunis jutustamisstiil. Tõtt-öelda olid need Jumala Aednike loengud-jutlused-laulud siiski pisut kummalised, aga nagu ma järelsõnast lugesin, on keegi laulud lausa viisistanud, nii et ju inimesi inspireeris see värk ilmselt :) Noh, öko-värk on mullegi väga sümpaatne ja mulle meeldib lugeda hoiatusulmet sellest, kuhu meie maa omadega jõuda võib, kui me traditsiooniliste meetodite juurest eemaldume ja liiga uhkelt jumalat mängima hakkame.

Tsitaate:

Armastus 'koolera' ajal:
* Kui Shackie ekraanilt kadus, ütles Amanda, et nad olid partnerid – nad virutasid kahekesi kaubanduskeskusest asju. Aga see oli aus kaup: Amandal oli keegi, kes seljatagust valvas ja aitas asju näpata ja maha müüa, ja Shackie sai seksi.
„Kas sa siis ei armasta teda?“ küsisin mina.
Amanda ütles, et ma olen romantik. Ta ütles, et armastus on mõttetu, sest see viib rumala vahetuskaubani, kus üks annab liiga palju ära ja muutub siis kibestunuks ja õelaks.

Aednike röövimise ja tapmise aegu:
* Mõned on köndistatud ja tühermaale heidetud, et meie hulgas paanikat külvata. Ja nii mõnedki on kaotsi läinud, pelgupaikadest kinni võetud ja vägisvõimude vanglasse kadunud, ilma kohtumõistmiseta, ilma et neil oleks isegi süüdistajate nimesid teada antud. Nende meeled on võibolla juba uimastite ja piinamisega hävitatud, nende kehad sulanud jäätõliks. Ebaõiglaste seaduste tõttu ei saa me oma kaasaednike asupaika kindlaks teha. Me võime vaid loota, et nad surevad vankumatus usus.

Inimene ja surelikkus:
* Glenn ütles, et inimene ei suuda end päriselt surnuna ette kujutada sellepärast, et niipea kui ta ütleb "Mina olen surnud", on öeldud sõna 'mina' ja siis on ta lause sees ikkagi elus. /Hmm, kas see eksitav sõna ei peaks olema mitte 'olen'? st, sa ei saa ühteaegu 'olla' ja 'surnud olla'./ Ja nii ongi inimestel tekkinud ettekujutus hinge surematusest - see on grammatikast põhjustatud. Ja samamoodi on ka Jumalaga, sest niipea, kui on olemas minevik, peab olema ka minevik enne minevikku, ja sa lähed ajas üha tagasi, kuni jõuad fraasini "ma ei tea", ja see ongi Jumal. See, mida ei tea - tume, varjatu, kõige nähtava tagakülg, ja kõik pelgalt sellepärast, et meil on grammatika ja grammatika oleks võimatu ilma FoxP2 geenita; nii et Jumal on aju mutatsioon; ja see geen on sama, mida lindudel on vaja laulmiseks.
Tjah, teadlased... :p






Üldiselt oli nukker raamat, sest isegi emad ei armastanud siin oma lapsi...

Ka sektirahvas suhtles miski kõrgema vastutustundega, mitte inimlikult mõistetava kiindumusega. Puudutav lugemine igal juhul.

2 kommentaari:

suslik ütles ...

"orüks ja ruik". loe seda ka.
kõige hirmsam mu meelest on see, et kohati ma usun. noh, toidulisanditesse peidetud üheaegselt vallanduma programmeeritud viirusi, näiteks.

karikate emand ütles ...

Mul ongi täna plaanis see raamatukogust võtta, kui on muidugi :)
Tegelikult olen ma "Orüksit ja Ruika" kunagi lugenud, aga sündmustikust ei mäleta väga palju... Kurje sigu mäletan ja et kellegi ema suri ja tema ei näidanud oma tundeid välja...