Teisipäev, 12. aprill 2011

HUNTER S. THOMPSON "Hirm ja jälestus Las Vegases"


Ajakirjandusdoktor Raoul Duke saadetakse Las Vegasesse kirjutama lugu mingist iga-aastasest motospordivõistlusest. Kogu komandeeringuraha, mida pole just vähe, panevad Duke ja tema advokaadist semu Gonzo juba Los Angeleses kõikvõimalike narkootiliste ainete alla ja hullumeelne retk ratastel Las Vegasesse võib alata.

* Minu advokaat kohmitses nüüd soolatopsi kallal, mis sisaldas kokaiini. Ta avas selle ja ajas ümber. Siis röögatas ja krabas õhku, kui meie väärtuslik valge tolm lendas kuhugi üle kõrbemaantee. See oli väga kallis väike keeristorm, mis Suurest Punasest Haist /see oli nende auto/ üles tõusis. „Taevas hoidku!“ oiatas ta. „Kas sa nägid, mis Jumal just praegu meiega tegi?!“
„Jumal ei teinud seda!“ karjusin mina. „Sina tegid! Sa oled kuradi narkovõmm! /.../“

Duke on justkui närvilisem, hiiglasekasvu samoalane Gonzo on nagu vana kala. „Sinu advokaadina soovitan ma sul sellepärast mitte muretseda,“ kõlab tema suust õige sageli. Muidugi on ta ise enamjaolt nii sooda ja samas võitlusvalmis, et vaesel Duke’il on temaga muret rohkem kui küll.

Motovõistluse jälgimisest ei tulnud ka midagi välja, sest isegi kui Duke ja Gonzo poleks olnud alkoholist ja narkootikumidest segi, oleks pimestavalt päikeselises kõrbes võidusõidu jälgimine ajud ära kärsatanud ja kaugemale kui 60 meetrit polnud nagunii näha, õhk virvendas kuumusest. Nii otsustas Duke hiljem midagi teiste lehtede järgi kokku kirjutada.

Eetrinuusutajad:
* See on eetri põhiline pluss: sa hakkad käituma nagu külajoodik mingis ajaloolises Iiri romaanis... Kõik baasmotoorsed refleksid kaovad täiesti: pilt on ähmane, mingit tasakaalu pole, keel on pehme, ei mingit keha ja aju vahelist ühendust. Mis on huvitav, sest aju töötab enam-vähem korralikult edasi ... Sa näed, kui jubedal moel sa käitud, kuid ei saa midagi selle vastu ette võtta. /.../
Ah, kuradi eeter – täielik kehanarkootikum. Vaim tõmbub õuduses tagasi, võimetu selgrooga suhtlema. Käed vehivad hullumeelselt, kuidagi ei saa raha taskust kätte... Ebardlik naer ja sisin suust... alatine totter naeratus.

Appike! :D – seda teades, kes tahaks eetrit nuusutada?... On ikka veidrud!

Tipus:
* Aga olin täiesti kindel, et ükskõik kuhu ma ka ei sõitnuks, jõudnuks ma ikka kohta, kus inimesed olid sama pilves ja metsikud nagu mina. Selles polnud mingit kahtlust. Maad oli võtnud üleüldine hullumeelsus – see oli igal pool ja igal ajahetkel. /.../

Valitses imeline kõikehõlmav tunne, et mida me ka ei teinud, oli õige. Ja et meie võidame kohe... /.../

Meie käes oli kogu impulss, me sõitsime kõrge ja kauni laine harjal.


Madalseisus:
* Paanika. See ronis mu selgroogu pidi üles nagu happelaksu esimesed tõusvad vibratsioonid. Kogu see kohutav realiteet hakkas mulle koitma: siin ma olin üksi Las Vegases selle neetud uskumatult kalli autoga, täielikult narkost sassis, ilma oma advokaadi ja sularahata. Lugu ajakirjale ka ei olnud ja lisaks kõigele oli mul veel see gigantne hotelliarve kaelas. Me olime sinna tuppa tellinud kõike, mida inimkäed suutsid kanda – kaasa arvatud kuussada tükki läbipaistvat Neutrogena seepi.

Kõige toredam oli veel see, et kui Duke Las Vegasest põgeneda püüdis, enne kui ta võlgade pärast elusalt nülitakse, anti talle uus ajakirjanduslik ülesanne – teha reportaaž üleriigiliselt narkokonverentsilt, mis toimus samuti Las Vegases. Tagasi Vegasesse sõitis ka sõber Gonzo, kellega senist elustiili rõõmsalt jätkati, kuigi märksa paranoilisemas õhustikus, kuivõrd hotellid olid konverentsile sõitnud politseinikke ja prokuröre täis.

Sellegipoolest lustisid mehed ’kogu raha eest’, ajasid inimestele kõikjal hullu juttu, külvasid paanikat ja räuskasid heast peast. Näiteks ajasid nad oma valge limusiiniga konverentsipolitseinike autot taga, röökides neile narkopakkumisi :P Need ontlikud pereisad tahtsid aga ainult kodust eemal veidi puhata ja lõõgastuda ja pööritasid selliste pakkumiste peale vaid häbelikult silmi nagu süüta neitsikesed :)

Veel üks tore katke...

* Ma magasin, kui koristaja hommikul sisse tuli. Me olime unustanud „Mitte segada“ sildi välja panna, nii et ta astus lihtsalt sisse ja ehmatas mu advokaati, kes oli paljalt riidekapis põlvili ja oksendas oma kingade sisse. Ta arvas, et ta on tegelikult vannitoas, siis vaatas üles ja nägi naist, kellel oli nägu nagu Mickey Rooney’l ja kes vahtis teda hirmust ja ehmatusest väriseva ja tummana.

„Ta hoidis oma põrandapesuharja nagu kirvevart,“ rääkis mu advokaat hiljem. „Nii et ma hüppasin ikka veel oksendades kuidagi poolkükakil kapist välja ja lõin teda otse põlvedesse... See oli puhas instinkt ... ma arvasin, et ta on valmis mind tapma ... Ta tahtis karjuma hakata ja ma surusin talle jääkoti suu peale.“

Jah. Ma mäletan seda karjatust, see oli üks kõige kohutavamaid helisid, mis ma kunagi kuulnud olin. Ärkasin selle peale üles ja nägin oma advokaati otse enda voodi kõrval põrandal madistamas millegagi, mis paistis olevat vanem naine. Tuba oli täis tugevat elektrilist müra. Telekas sisises täisvõimsusega olematul kanalil. /.../

Väga lõbus ja hoogne raamat, kuid järjest lugemiseks liiga üksluine.

Kommentaare ei ole: