Teisipäev, 26. aprill 2011

BARBI PILVRE "Minu võitlused", viimased lõigud

Kui ma blogimise õhtuks jätan, olen liiga uimane, et õigeid klahve kobada. Nii on selle raamatu postitused jubedalt veninud - aga siiski, see on küll viimane :)

***

Postemotsionaalne ühiskond:
* Ühiskonnauurijad räägivad murega juba postemotsionaalsest ehk tunnetejärgsest ühiskonnast, kus keegi ei hooli millestki. Tegelikus elus on tunded – nende meedia poolt võimendatud ülekülluse tõttu – muutunud lamedaks: pole enam tõelist rõõmu, kannatust ega kaastunnet. Meediategelaste inimlikkust ei tajuta. Ja meediatööstus ise pakub tarbijale üha liialdatumaid, groteskseid, ülespumbatud rõõme, muresid, pisaraid...
Hea väljend! Ma pole varem seda kuulnudki.


Milleks stereotüübid?
* Stereotüübi kui mõtlemise tööriista kaudu on inimesel võimalik tunnetada ja sõnastada tundmatut tuntu abil. Seetõttu on ülimalt kahtlane püüd stereotüübid elimineerida, nagu soolise võrdõiguslikkuse poliitikas on kohati suunaks võetud, kuna see eeldaks sekkumist mõtlemise fundamentaalsetesse protsessidesse.
Jah, nii see on. Sa ei pea iga olukorda nullist analüüsima hakkama vaid kasutad mingeid üldisi reegleid, mis enamasti kehtivad - see hoiab kõvasti aega ja energiat kokku. Eks kui selgub, et tegemist on erandiga, tuleb stereotüüpidest ja eelarvamustest loobuda ja silmad-kõrvad lahti hoida.

* Nö tavalist meest, kelle eest otsustavad teised mehed, kellel pole saavutusi ei spordis ega muudes maskuliinsetes eluvaldkondades ning kes ei riku seadusi, pole meediapildis kohta. See välistab ka paljud teemad, mis seostuvad meeste toimetulekuga elus.
Nojah, inspireerivategagi pole aega kursis olla, mis siis veel tuhmidest kujudest rääkida. Alkohoolikute, skisofreenikute, narkomaanide ja endiste kinnipeetavate eludest on minu meelest küll saateid ja artikleid.


Raamat on teemade kaupa osadeks jagatud ja meedia-osa oli minu jaoks liiga rohke ja põhjalik. Paar huvitavat juppi siiski:

* Mulle igatahes meeldis irooniline ent siiski positiivne mõte, et kui meediaettevõte tahab teha kvaliteetajakirjandust, siis tuleb luua endale kvaliteetauditoorium. Umbes nagu teistes tööstusharudes tekitatakse reklaami abil sihtgrupis alguses vajadus toote järele ja siis pakutakse toode, mis neid tekitatud vajadusi rahuldab.

* Inimesed ei teadvusta enne ajakirjandusega suhtlemist, et kommertsajakirjanduse üks mehhanisme on ühtede inimeste kannatuste vormistamine teiste inimeste sissetulekuks. Mõned on meeleheitest, teised ka edevusest valmis rahamasinale ette söötma ka oma intiimsemaid probleeme ja hiljem enam ei kontrolli olukorda.

Ma arvan, et kontrolli puudumine ongi see, mis šokeerib ja haavab inimesi. Nad usuvad, et nad saavad oma loo ära rääkida, kuid nad unustavad, et nende lugu tõlgendatakse kirjutaja, toimetaja ja iga lugeja taustast lähtudes ja sealt tuleb välja mitu lugu, mis tunduvad loo algsele autorile ulmelised ja ülekohtused.

*

Nujah, tõesti emotsionaalne ja kaasahaarav lugemine oli :)
Pidevalt oleks tahtnud juttu sekkuda ja öelda, mida mina sellest asjast arvan. See on tore, kui keegi oskab viisakalt ja rahulikult kirjutada nii, et see ikkagi arutlema kutsub.

***
Kusagile selle raamatu tekstide juurde panin pilte nutikatest meestest, nüüd siis nutikad naised - ikka izismile.com'ist.




2 kommentaari:

Barbi Pilvre ütles ...

Tänan positiivse kajastuse eest. Barbi

karikate emand ütles ...

:)