Heietusi

Elu hakkab vanasse roopasse tagasi pöörduma.
Väike Tüdruk läks täna lõpuks kooli. Ta peaks homme esinema, olen natuke mures tema köha pärast, sest talle pannakse see suu-mikrofon mõneks ajaks näo külge :P Loodan, et suuremaks rögistamiseks siiski ei lähe :P

Kuna me olime ikka korralikult haiged ja palavikus, on Väikesel Tüdrukul pooleteist nädala õppematerjal enam-vähem õppimata. Olin ehmunud, kui kuulsin, et ta pidi inglise keeles tunnikontrolli kohe hindele tegema - ilma et ta kolme vahepealse Unit'i sõnu üldse saanudki oleks, sest neil pole õpikuid - õpetaja annab sõnad väljatrükitud paberitel, mis lapsed omale vihikusse kleebivad. Õnneks olin ma Väikesele Tüdrukule värve kunagi ise õpetanud ja vihikust võis ka vaadata, nii et Väike Tüdruk sai 'viie miinuse'. Aga kui tunnikontrollid teda muidu ei eruta, siis seekord oli ta küll mures olnud.

Üldiselt oleme me selle haigusetuuriga hirmsateks kalli-pallideks muutunud - see on armas :)
Aga vahva on ka see, kuidas ta koolist tuleb ja hoopis krapsum, valjuhäälsem ja asjalikum on, kui minuga kodus. Ma mõtlen, kas ma tõesti muutun kunagi ka selliseks, kes püüab oma 'täis kasvavat' last lapserolli ja oma kontrolli alla suruda? Praegu ma küll nii imetlen seda, kuidas ta väljast tuleb ja on nii selgelt elavam ja asjalikum kui minuga kodus uinamuinatades :) Minu meelest on see imetore, et ka väljastpool kodu ja mind on tema jaoks maailm olemas.

Nüüd pärastlõunal lippas Väike Tüdruk tagasi kooli, Ürituse Peaproovi. Ta kallistas mind uksel ja hüüdis vahvalt: "Ära minu pärast muretse, küll ma millalgi koju saan!"
Nunnu! :)
Kodus tagasi oli ta õige pea, sest selgus, et tema osa oli juba päeval ära proovitud. Juhendaja vabandas, et Väikesele Tüdrukule ei öeldud, et tema ei pea pärastlõunasesse proovi tulema. Väike Tüdruk oli lohutanud, et sellest pole midagi ja ta pole vihane.
:D, suuremeelne laps!

*

Mina käisin eile üle mitme kuu solaariumis. Väike Tüdruk kohe märkas erinevust minu tänases jumes, küsis tunnustavalt: "Kas sa oled täna pruunim?!"
Me mõlemad jälestame seda, kui ma kahvatu olen, nii et solaariumivisiitidel saadab mind teadmine Väikese Tüdruku heakskiidust :)

*

Mõtlesin pikalt Soodomakomorra kommentaarile mu eelmise postituse juures.
Et kuidas me, naised, nähtamatuteks muutume?
Muide, minu käest pole seda mõtet küsida, sest mina tegelikult ei tunne, et minu panust ja kohalolemist võetakse endastmõistetavana.

Ma tunnen hoopis kahte asja: esiteks, et ma olen liigagi ülistatud ja teiseks, et ma ei tohiks elada ja jätta muljet, nagu minust oleks mingit kasu.

Minu teod ei jää märkamata, sest neis asjus olen ma täitsa lapsik: kui ma midagi ära teen ja enda arvates tubli olen, siis ma küll ei jää ootama, kuni keegi teine seda äkki märkab ja mind äkki tunnustab, vaid ma kalpsan kohe lähima sugulase juurde ja kuulutan, millega ja kuidas ma hakkama sain, ja eks ole ma tubli!?! :D Ma ei tea, kust selline komme pidevalt 'koera saba kergitada', aga seda ma rõõmsasti teen, ja Mees pole kunagi ülivõrdes kiitusega kitsi. Ma muidugi tean, et ta teeb nalja ja liialdab oma kiitusega, aga mis siis? :) Peaasi, et see kõik käib heatujuliselt ja ega ma sinna kiitusesse süvenema jää, vaid kalpsan kohe rõõmsalt minema jälle - väljateenitud puhkusele või veel midagi toredat tegema :)

Aga see, et ma pole välimuselt väga muutunud ja et ma pole pidanud erinevate 'kaalukategooriate' puhuks riideid ostma, on küll kuidagi endastmõistetav meie peres - ei lähe mina kunagi Mehe ette keksima, et näe, kui kena ma täna välja näen, ega ütle ka tema mu väljanägemise kohta kunagi eriti midagi, ka mitte naljatades ja tobedates ülivõrretes. Aga ma arvan, et see on kuidagi nii, et kuna mina pole väga muutunud, siis on minu jaoks kõik tavaline..., ja Mees muidugi mõtleb, et katsu sa paksuks minna - kohe võtan uue kõhna naise :D
Tegelikult on nii, et mu Mees on nii fikseerunud saledale kaaslannale, et ta on alati käinud sellistega, kellest on selge, et vanemaks saades muutuvad nad pigem veel kondisemateks, mitte ei lähe paksuks. Ma olen mõelnud, kas ta jätaks mu maha, kui ma oleks muidu täpselt selline inimene nagu ma olen, aga kaaluks 75 kilo? Mulle tundub see nii tühine asi, aga iial ei tea, mis teise inimese jaoks vastuvõetamatuks osutuda võib.

Ma mäletan siiamaani eredalt ühte blogipostitust aastate tagant, kus noor naine rääkis, kuidas tema ema ja ta mees tema kaalu kallal norivad. Mees teinud isegi halva nurga all fotosid, et naisele tõestada, kui kole ja paks ta on. Tundus nii kohutavalt inetu sellest mehest, kuid nüüd olen ma mõelnud, et kui tõesti ongi nii, et sa ei suuda end ülekaalulise naise kõrval näha, aga kõik muu klapib, siis sa oled tõesti ülimalt nigelas seisus - et tahaksid nimelt selle inimesega olla, aga ei kannata teda vaadata. Või kas see üldse saab nii olla? Mulle tundub, et ei saa, aga nii paljud inimesed peavad mingitele kindlatele nõudmistele vastavat välimust väga oluliseks... Imelik, et just mina, kes ma väga radikaalselt muutunud pole täiskasvanueas, olen kogu aeg mõelnud, et mis sest välimusest ikka vaadata, kui see muutub päris kindlasti. Ja ma tean inimesi, kes endaga muudkui mässavad ja ikkagi rahul pole, ja just nemad lähevad elevile, kui mingi 'kompuga' kasvõi natuke flirtida saavad. Kummaline on see ilma-eluke :)

Ma ei tahaks enneaegu vananeda, kuid ma ootan põnevuse ja hellusega oma kortse :)
Kuigi räägitakse, et ka kortsus naisi ei taheta tööle ega mehele ega üldse... ma millegipärast ei usu seda, veel... eks näis :)

*

Olen viimasel ajal rahulikult lugenud Barbi Pilvre lühikesi esseesid-artikleid. Ta ei räägi ainult naiseks olemisest vaid üldse sellest, mida ta ühiskonnas näeb. Ma ei kujuta ette, kuidas ma tema raamatutest kirjutama peaksin, sest erinevaid teemasid ja probleemikäsitusi on
tal palju, lahendusi ja suuniseid vähe... Igatahes on tema raamatud olnud üllatavalt põnev lugemismaterjal... Katsun peagi neist mingi arvamuse kokku klopsida.

***

Tänaseid pildikesi...