Esmaspäev, 18. aprill 2011

Mõtteid mitmelt poolt

Veel paar huvitavat motiivikest Barbi Pilvre „Formaadist“

Esiteks: ta märgib, et jutt ilusatest eesti naistest on müüt, mida me ise elus hoiame, küsides meie riiki külastavatelt välismaa meestelt, mida nad eesti naistest arvavad – need vastavad loomulikult, et „väga ilusad!“ Ta märgib – ja see on ju väga loogiline -, et kui eesti naised oleksid geneetiliselt eriliselt ilusad, siis oleksid seda ka eesti mehed. Kuid eesti mehed on ju täitsa tavalised. BP kirjutab:

* Ühiskondlik norm, mis puudutab välimust, on eesti naiste suhtes väga karm. Vaatamata oma väikestele palkadele leiavad eesti naised – on lausa sunnitud leidma – kuskilt raha, et investeerida tohutuid summasid ilutööstusse. Samas kui keskmise eesti mehe õllekõht, topeltlõug ning ripptagumik ei takista karjääriredelil edasi rühkimast. Kui eesti naiste ilus oleks midagi geneetilist, oleksid muide ilusad ka eesti mehed. Kuid keskmine eesti mees on ju täiesti tavaline. Seega on eesti naise ilu sotsiaalne nähtus, konkreetsest ajast ja ruumist tingitud ootustele vastamine.

Jah, vast tõesti. Õnneks hea välimuse poole püüdlemine teeb ka enda tuju heaks, see pole miski, mida me ainult teiste heaks teeme...


Teiseks, tema sõnul on tugev eesti naine, kes peab üleval mehe ja seitse last, samuti müüt, kirjanduslik saavutus. Ma ei tea, kas ma sellega nõus olen. Võibolla on mul see kinnismõte üksi rabavast ja muretsevast naisest pärit mu lapsepõlvekodust, mis oli traditsiooniline nõukogude kodu: ema tuli töölt ja hakkas köögis toimetama, isa tuli koju ja hakkas lehte ja raamatuid lugema, või läks mälumängu mängima või sõpradele külla. Kuid see pole veel midagi, põhiline siinjuures oli ema pidev rahulolematus sellega, et isa midagi kasulikku ei tee. Isa oli kodus vaikne, lahke ja rahulik, naljatav - ema oli väsinud ja pahas tujus. Kui ma pidin pissile minema, siis alati paotasin ettevaatlikult oma toa ust ja vaatasin, ega ema ei paista läbi köögiukse klaasi – lipsasin pissile ja tagasi ainult nii, et ema ei saanud mind näha ja mind enda juurde kutsuda, et minu peale mingil põhjusel karjuda. Sellest ongi mul vast jäänud mulje, et naise elu on üks suur vaev, kui ta meelega ja otsusekindlalt ’beibetama’ ei kuku. Mina igatahes ei kavatse kunagi niimoodi rabama hakata, et teiste inimeste lõõgastumine ja rõõmus rahu mul harja punaseks ajab :D



*



Ja siia juurde üks hiljuti loetud artikkel, kust võib lugeda, et pole küll sugugi nii, et nüüd, kus ka naised kõrgematele kohtadele pääsevad ja kõrgemat palka saavad, pole neile enam nii oluline, et mees kõvasti teeniks. Vastupidi: kui naine rabab, siis on talle veelgi olulisem, et ka mehel oleks korralik palk. Sest kui mees ei viitsi rabada ja soovib rahulikumat elu, või lihtsalt pole nii arukas või võimukas, et juhtival kohal töötada, siis tekivad kodus pinged, et mees justkui ei panusta nii palju.

Mind paneb see artikkel äratundmisrõõmust muhelema, sest mina olen tõesti alati nõutult imestanud, kas see siis tõesti on nii, et naised on rahul, kui nemad on võimsad ja mees sossutab tasakesi mingit väikest tööd teha ja kodus on nii, et naisel on töömuresid pea täis ja käskude jagamine ja kiire otsustamine kehamälus, aga mees vaatab muretult jalgpalli ja mõlemad on rahul. Ma tean juba ammu, et ma ei tohiks enda pealt üldistada, ja nii olen ma siis peamiselt omaette mõelnud, et kui mina oleksin raha puudusel sunnitud ’taff mutt’ olema ja mees teeks rahus oma väikest seebikeetjatööd (näiteks), siis ma kukuks kodus seda va mõnulevat tuiamit kamandama nagu last. Et kui mina oma pisikese jõuga raban ja võitlen, siis pole ka mu suurel energilisel mehel mingit arvuti taga sõja mängimist 5 tundi järjest. Praegu, kus ma vaatan hoolega, et mul oleks piisavalt palju mõnusat äraolemist, luban ka mehel logeleda. Sellisel juhul ma mõistan, et raha on vaja ainult söögiks ja riieteks ja pesupulbriks ja ulualuseks – suurema raha kulutaks me niikuinii ebavajaliku kraami peale :)

*

Veel huvitav uudisenupuke:
Selles artiklis
kirjutatakse, et lapse õnnelikkus on seotud sellega, kui eluga rahul ja õnnelik on tema ema. Isa õnnelikkusel pole aga lapse õnnelikkusega mingit seost.
Huvitav!


*

Ja veel üks. Hiinas on ju nüüd ühe-lapse-perepoliitika ja psühholoogid on muretsenud, kas ühelapselistest peredest ei kasva mitte isekad inimesed – ja hiinlastest niimoodi üks isekas rahvas.
Kuid mahukad uurimused mitmel maal on näidanud, et hoolimata levinud stereotüübist EI kasva pere üskikutest lastest negatiivsemate iseloomujoontega isiksusi kui mitmelapseliste perede võsukestest – ei Hiinas ega ka kusagil mujal. Ainus erinevus, mis leiti üksi kasvanud ja mitmelapselistest peredest pärit lastel oli see, et üksikud lapsed on akadeemiliselt veidi edukamad kui paljulapselistest peredest pärit lapsed. Mina täitsa usun! :)

(Selle viimase uudise link on mul kadunud, alles on ainult mustandilehele kopitud lõik:

Yet despite the stereotype, the research has revealed no evidence that only kids have more negative traits than their peers with siblings—in China or anywhere else. "The only way only children are reliably different from others is they score slightly higher in academic achievement," explains Toni Falbo, a University of Texas psychology professor who has gathered data on more than 4,000 Chinese only kids. Sure, some little emperors are bratty, but no more than children with siblings.)

*

Kas pole see maailm üks põnev paik?!
Ja miks on asjad nii nagu nad on, ja mitte teisiti... ja kas nad üldse ongi nii, nagu meile näib? :D

3 kommentaari:

soodoma ja gomorra ütles ...

Üks mees jällegi ütles nii, et laps on õnnelik siis, kui lapse isa armastab lapse ema.

karikate emand ütles ...

Jah, miks mitte...
Selle peale võivad noored lastetud naised nina krimpsutada, kuid lapsega naine ootab suhtelt ikka turvalisust, ja teadmine, et sind armastatakse, on kindlasti turvalisuse ja õnnelikkuse heaks allikaks.

karikate emand ütles ...

St siis: isa armastab ema -> ema on õnnelik -> laps on õnnelik.