Laupäev, 23. aprill 2011

BARBI PILVRE "Minu võitlused" vol III

Koolitulistamistest, Soome juhtumite näitel:
* Ängistav koolikeskkond, saavutustele orienteeritud ühiskond, mis ei aktsepteeri kaotust, avalikkusenälg iga hinna eest, laste üksindus – tuleb tuttav ette? – sellest räägitakse Soomes neil päevil. Teemaks on üksildased mehed ja poisid, kes suhtlevad (virtuaalselt) vaid omasugustega, vaatavad samu filme ja netisaite ning kelle jaoks reaalsuskontroll üle pika aja ongi ehk see, et kuul, mis endale pähe tulistatakse, tapab päriselt.

Soome televisiooni YLE 1 eilses hommikuprogrammis esinenud psühholoog, kes on uurinud eelmise, veel värske Jokela koolitulistamise tragöödia tagamaid, poetas tähendusrikka lause, et Kauhajoe abiturient-mõrtsukas Matti Juhani Saari vahest ei tajunud enne viimast lasku, et ta ise ei saa enam osa sellest avalikkuse ja inimeste tähelepanust, mida oma teoga taotles.

Jällegi, sageli arvatakse, et enesetapja ei anna endale oma teo lõplikkusest aru.
Kas see saab nii olla?
Ma ise arvan, et nii arvavad inimesed, kellele enesetapp on väga loomuvastane... ja loomulikult ongi see tegu loomuvastane, kui sellega kaasneb massimõrv. Ma mõtlen, et ehk sellise jäleduse peale peame me inimest vähe sellest, et psüühiliselt häirituks – lausa idioodiks! Kindlasti on kõik kurja tegevad inimesed omamoodi rumalad, aga kas nad ikka sellised tohlakad on, et surmast aru ei saa?


///Muide, kujutate ette: Väike Tüdruk arvab, et enesetappu katsetanud inimesed tuleks rahule jätta, sest tema arvates elu ongi raske ja on ainult loomulik, kui inimene surra tahab. Njah, olen emana ikka 'suurepärast' tööd teinud, khm. Vaadates, kuidas inimesed ennast ja lähedasi kahjustavad, näib ka mulle ilmselge, et inimesed vihkavad elu ja ka mulle tunduks täitsa normaalne, kui suur hunnik inimesi end muudkui robinal tapaks. Aga kas läbikukkunud enesetapjad tuleks rahule jätta?... - kui tal on alaealised lapsed, siis mitte. Muidu... ei teagi. Piinlevad inimesed piinavad kogemata ka enda lähedasi...
Aga jube ebameeldiv on teada saada, et su väike laps arvab, et elu pole eriti mõnus kohustus.///


Ja veel, oh, ma usun, et kui ta oleks tahtnud tähelepanu, siis oleks ta küll teisiti talitanud. Vast oli see lihtsalt kogunenud vimma avaldumine. Igatahes ma usun, et poisid tegid täpselt seda, mis nad mõtlesid. Aga nagu ellu jäänud noored enesetaputerroristid taipavad küllaltki ruttu, et nad on millegi ülimalt kurja ja kahetsusväärsega hakkama saanud ja paluvad südamest andestust, arvan, et ka need poisid (kui nad just tõesti vaimuhaiged polnud, mispuhul nad tõesti pole süüdi) tunnevad enda teo üle kurbust, kus iganes nad nüüd ka on.

Mul jällegi, vastupidi, on kohutavalt raske uskuda, et vägivaldsed multikad, kus kassid-hiired lömaks pekstakse, mille järel nad end taas sirgu ajavad, veenavad kedagi selles, et surm on ajutine. Aga väidetavalt usutakse Meerikamaal juba igasuguseid veidraid, elukaugeid, lapsikuid asju. Huvitav, kui kedagi kohtusse kaevata ei saaks, kas ikka usutaks? Neid imelikke uskumusi väidetakse endal olevat ju ikka kedagi kohtusse kaevates...

Ma arvan, et sellised koolitulistajad ja muud on küll põhimõtteliselt valmis selleks, et nende saatus pöördub viimasel hetkel, kuid usun, et nad on ka valmis surema, kui seda ei juhtu. (Ja miks see peaks juhtuma? Aga lootus sureb viimasena. Ja selleks, et edasi elada, sa peadki lootma.) Ja ma usun, et 99% enesetapjatest elaksid meelsasti edasi, kui tuleks kusagilt see miski, mis nende saatust positiivses suunas muudaks. Võibolla sellest see vimm, et seda muutust ei tule ega tule, mitte neile. Kuid ma usun, et nad on kuni viimase hetkeni selle muutuse oma ellu vastu võtmiseks valmis. Kogu see aeg, mis elu küljes riputakse, korrutatakse endale, et põhimõtteliselt, teoreetiliselt on võimalus elu paranemiseks olemas – välja arvatud juhul, kui end praegu kohemaid tapetakse, nii et... pole välistatud, et tasub see päev veel ära kannatada, ja siis niisamuti edasi, päev-päeva haaval.

Ma ei mäleta, millisest ilukirjanduslikust raamatust ma lugesin veel üht huvitavat arutluskäiku enesetapu kohta: et pole mõtet end tappa mingi mulje jätmise pärast või kättemaksuks, sest inimesed, seda tegu mõista püüdes, alati lihtsustavad ja labastavad meie motiive. Ma arvan, et ka nende koolitulistamiste puhul on lihtne mõelda, et oli selline edev, kuri ja rumal inimene. Me ei saa kunagi midagi teada nende poiste lootustest/lootusetusest ja meeleheitest. Me ei saa teada, kas nende unistused olid ehk liiga roosad olnud hoopis...

Ja kas keegi ikka võib olla nii naiivne, et ta ei saa aru, et kui ta ennast ära tapab, siis ta ei saagi nautida oma teo mõju teistele inimestele, teiste inimeste tähelepanu, kurvastust, oma kättemaksu...? Ohh, võibolla tõesti saab... ülimalt uskumatu, lihtsalt. Raske uskuda, et inimene, kes on kunagi sügavalt maganud, ei saa aru, kui ’välja lülitatud’ ta pärast surma veel on.

Natuke teine asi on riskikäitumistega nagu jääleminek või kasvõi autoerootiline kägistamine – sel juhul inimene muidugi eeldab, et asjad jäävad tema kontrolli alla ja oleks ka võinud jääda, lihtsalt mõnikord läheb teisiti.

6 kommentaari:

Manjana ütles ...

läbikukkunud enesetapu taga on tihtipeale vajadus tähelepanu järgi. ehk nad üritavad enesetappu seepärast, et neid ei mõisteta piisavalt, neil pole kedagi lähedast, kellele muret kurta jne.

karikate emand ütles ...

Nii see on.
Kuid selle katse peale ei pruugi keegi rohkem hoolima hakata. Sest, kui lähedased oleks enda vastu ausad, siis peaksid nad tunnistama, et nad teavad juba sada aastat, et see inimene rabeleb oma eluga - lihtsalt, nad ise teevad sama, neil on endilgi raske.

Kuid seda tunnistada on liiga piinlik. Olen kuulnud vaid ühte inimest seda tegemas. Minu meelest oli see üks eesti akadeemik, mees. Tema kaks tuttavat-sõpra olid end tapnud ja ajaleheintervjuus ütles ta, et me võime näha, et teisel on raske, kuid masenduses inimese valvamine ja ergutamine ja turgutamine on täiskohaga töö ja meil pole aega kahte elu elada. Just nii see ongi. Asi pole selles, et keegi ei tea, lihtsalt, kui inimene ei taha elada, siis talle elumõtte andmine on hullult suure mahuga töö, mis pealegi suure osa ajast näitab luhtumise märke.

Kunagi töötasin inimestega, kes olid kümmekond aastat enesetapumõtteid mõlgutanud ja mõni oli ka mitu appikarjekatset teinud, lausa nii läbipaistvaid, et võtab tabletid sisse, ja hakkab psühhiaatriahaigla poole astuma. Kas keegi hakkas hoolima pärast seda? Ei! Kui oleks olnud keegi selline, siis oleks algusest peale hoolinud. Aga lootus jääb. Mõnel. Mõneks ajaks.

luize ütles ...

Noh, ei pruugi need lähedased nii teadlikud olla alati midagi. Muidugi, kui aastaid on inimene rääkinud, et elada ei taha, siis küll. Sellisel juhul on mõne aja pärast lähedastel lihtsam elada, kui õnnetuke tõesti endale otsa peale teeb, kui pidavelt hirmul olla, et ÄKKI teeb.
Aga muus osas on enesetapjad õudsed egoistid, mõtlemata sellele, mida nende tegu nende lähedastele tegelikult teeb ja tähendab.

Anonüümne ütles ...

Jah, see on omaette teema, et kas enesetapja peaks OMA enesetapuplaanist loobuma TEISTE pärast, eldades ja kannatades ISE edasi, kuid hoides TEISI leinast.

T.

karikate emand ütles ...

Minu lemmikfilmis "Tunnid" ütles aidsihaige luuletaja oma sõbrannale, et tal on tunne, et ta ainult selle pärast hoiabki end elus, et mitte sõbrannat kurvastada.
Sõbranna tardus hetkeks, tõmbas sügavalt hinge ja ütles siis vaprasti: "Noh, seda me teemegi - me püsime üksteise jaoks elus."
Mulle avaldas see lause tohutult mõju, sest tõesti, mis on meie elu ilma selleta, mis me teiste heaks teeme?
Kuid, kui sa ei leia endas jaksu juukseidki (omaenda omi) kammida, kui sa tunned, et sa vihkad iga sekundit oma elust - mida sa ikka nii väga teiste jaoks teha jaksad...

Kas pole ka teistest egoistlik oodata, et sa vinduksid, et neil ei tuleks tunda süümekaid selle tõttu, et nad sind aidata ei jaksanud7osanud/suutnud?
Kuigi olen nõus ka sellega, et kindlasti mõtleb enesetapja eelkõige enda peale, ehk on egoistlik.

Jah, see on tõesti omaette teema.

Minuga on kaks inimest rääkinud enesetapust, oodates teatud teenet või abi -, noh, ühel juhul armastust, teisel juhul rahalist toetust. Mõlemal juhul tundsin end nurka surutuna, hirmununa ja - vihasena. Mõlemal juhul allusin sellele survele, kuid ainult mõneks ajaks. See tundus ikka liiga vale. Lõpuks mõtlesin, et mina ei vastuta ja vaata ise, kuidas saad või ei saa. Mõlemad on elus. Vedas mul! :p

soodoma ja gomorra ütles ...

Teadsin küll, et pole siia ilma sündinud mitte niisama, vaid põhjusega. Aga alles nüüd mõistsin, et see põhjus on püha ja minu kohus on seda täita, ajast küsimata. Nagu sõdur, kes peab käsku täitma, mõtlemata sellele, kas ta homme lahingus sureb või mitte.

Inimene on vangis kahe aastaarvu, oma sünniaasta ja oma surma-aasta vahel. Ja "nende kahe asja vahel on kõik minu päevad" nagu ühes luuletuses on öeldud. MINU kohustus ja võimalus, mitte kellegi teise.

Vaatamata kindlale teadmisele elu pühadusest ja tähtsusest, pole ma kunagi osanud mõelda surmast nii, et see tuleb oma eluga VÄLJA TEENIDA. Ometi, täpselt nii se ju on.

"See on raamat".
Lugesin ja tuli see arutelu meelde. Mõtlesin, et mulle sobivad need katked ja lähenemine.