Ja meie majas käib praegu muusikal:
OIIIIgaan maa, OIIIIgaad saa...
Kondid ja silmad valutavad mis kole.
Mis tüütus see küll on, ja meist niimoodi küll saab? :P
Võimalikud variandid:
1. Suu- ja sõrataudiohver
2. Seagripiohver
3. Vabatahtlik ohver
Haiged naljad!, ma tean, andke andeks see üks kord :D
Pildid: izismile.com
*
Kui ma Mehele lõuna paiku ütlesin, et mul on 39,6 kraadi palavikku, siis pakkus ta armsasti, et võib endale ka ise lõunasöögi teha.
Parem oleks, ütlesin mina, sest mina küll ei tee.
Irw... :) ma olen ta ikka nii ära hellitanud, et ta arvab, et ma jookseks ka ligi 40kraadise palavikuga kööki küpsetama, kui ta mind ei takistaks :P
Noh, kui aus olla, on ta nii palju üksi elanud ja nälga jäänud pole, kuid me oleme mõlemad sellised inimesed, kes hoiavad teiste territooriumidest eemale. Näiteks mina ei taha ka võõras köögis mitte midagi teha ja ma lähen üsna pingesse, kui mul kasvõi vesi keema palutakse panna. Ma tean küll, et see on mul lapsepõlvekodust - mu ema andis ebamäärase käsu, aga sattus raevu, kui ma ei valinud täpselt seda potti või tassi või mida iganes, mida ta oma kujutluses silmas pidas, kusjuures ta võis küsida oranži aga mõelda lillat, küsida pliiatsit, aga mõelda pastakat, jne jne...
Aga Mees on harjumuste ori ja tema arvates on nii, et lõunaks Peab sööma suppi või praadi ja neid ta tõesti ise ei tee. Kui ta 4 aastat komandeeringus elas, siis ma soovitasin tal väljas süüa suppi ja kodus osta valmis lihatoode (nt naturaalne shnitsel) ja selle kõrvale lõigata kurki-tomatit või osta toorsalat. Hommikul sõi ta potsiku jogurtit ja kohvi ja banaani ja nii sai ta enam vähem kõik vajaliku toidust kätte. Ega ta suurem asi kokk pole küll :P - tema jaoks on pliidil kaks kuumust - maksimaalne ja null. Kõiki roogasid nii juba ei küpseta, isegi omlett läheb aia taha ja minu meelest üldse pea kõik...
*
Eile õhtul oli meil mõlemal Väikese Tüdrukuga paha olla ja nii veetsime me õhtu vaikuses: tema istus mul süles, jalad minu jalgade peal, selg vastu minu kõhtu, pea minu õlal ja põse vastas... ma paitasin ja kallistasin teda tasakesi ja tema mängis (tund aega! - nagu tilluke autistihakatis) oma pidzhaamapõlvest välja 'kasvava' niidijupiga... Küll oli mõnus, mulle meeldib vaikus.
2 kommentaari:
Oma vanemate puhul ei julgenud mõeldagi mingile füüsilisele lähedusele.Ja minu puhul päädis see sellega,et tunnen ülimat ebamugavust,kui laps juba lähemale tuleb...Kahjuks.Ma teen asja,et kuskile minna,ma ei ütle küll midagi...Olen end kokku võtnud vahel,aga istun siis kui pulk,kange kui koolnu.
Oioi, ma pole juba ammu midagi nii kurba lugenud!
Muide, mul tulevad kommentaarid telefoni peale, nii et lugesin Su kommentaari enne uinumist. Ja kuna see kommentaar puudutas tugevasti, siis muidugi nägin unes "Sind".
Sõitsime just meie jaoks tellitud liinibussiga kusagile - Sina, mina, Sinu mees ja kolm last :D Nad olid nii 5 - 12 aasta vanused.
Ja mina haarasin Sinu sülle ja üritasin väntsutada, et kuule, kuidas siis nii, et pole süles istunud ja tunned ebamugavust ja... :D
Sinu mees vaatas seda muiates ja selgitas mulle leebelt, et Skarabeus ei ole selline väntsutatav tüüp.
Aga mina olin äksi täis ja mõtlesin, et mismõttes pole - igaüks on, ja hoidsin Sind muudkui süles edasi, mida Sina üpris vaguralt ja veidi pelglikult talusid :D
Postita kommentaar