teisipäev, 4. märts 2014

Uued hullused

Lobiseme VT'ga, räägime ämblikest ja erinevatest foobiatest ja kust maalt võib hirmu või ebamugavustunnet foobiaks lugema hakata. Lõpuks on jutud räägitud, kallid tehtud ja VT hakkab oma tuppa minema.

Mina: "Pane siis uks enda järelt kinni."

VT saadab mulle noomiva pilgu - kuigi tema toa uks peab alati kinni olema, meeldib talle, kui minu toa uks on lahti.

Mina vabandavalt: "Ma sooviksin nüüd natuke klaustrofoobiat praktiseerida!"

VT vangutab pead ja ütleb solvatud pedagoogi kõrgendatud häälel: "Ma ei väsi kordamast oma kolleegi, Miranda Bloomfeldi sõnu: te olete ebanormaalne!"


***


Aga vähem naljakas on see, et noored on leidnud uue enesekahjustamise viisi - nad trollivad internetis iseennast ja siis ahastavad sellepärast. Nii kõvasti on puudus tähelepanust ja tundest, et keegi hoolib... :(

Mõned aastad tagasi visati kaunile telesaatejuhile Katie Piperile tõrjutud kallima poolt hapet näkku.
Siis oli ka juhtum, et üks näitsik viskas iseendale hapet näkku ja ütles, et võõras inimene oli. Paraku viis politseiuurimine välja koleda tõeni: seda tegi neiu ise, et (Katiega samalaadset) tähelepanu ja kaastunnet kogeda.

Katie Piper


Nüüd lugesin artiklit, et pärast küberkiusamise perioodi poos 14-aastane tüdruk end üles. Politsei asus välja selgitama, kes tüdrukut niimoodi ahistas ja jõudis kõheda tulemuseni: paistab, et tüdruk saatis kiuslikud sõnumid endale ise! Ja kuigi pole teada, et eneseahistamise pärast oleks varem lausa enesetappe tehtud, on iseenda küberkiusamisest saanud paljude tänapäeva noorte uus enesekahjustamise viis. Mingi USA uurimuse järgi on endale õelaid kommentaare saatnud 9% noortest! Siis on hea vaadata, kuidas sõbrad trolli materdama tulevad, või koolis kaastunnet avaldavad. Ka pidi enesepõlguritel hea tunne olema, kui enda kirjutatud mõnitus avab tee teistepoolsetele pilkavatele märkustele.
Peris jube! :(

3 kommentaari:

Skarabeus ütles ...

Jube neh.Isegi mingi turvakaamera video on sellest tembust Katie'iga vististi üleval.Maailmas on nii palju hulle asju,üks neist ka enesehävituslik tähelepanuvajadus.Mõnikord on tahtmine pisikesel majakese ja aia järele,kus naabrid oleks puude-põõsaste taga,mitte ei vahi aknasse ega oleks ka vaid majatäpina näha.Infosaasta üleküllus,rabelung ja tormlemine,õudne ahnitsemine ja jumal teab,millega võidujooks---küll see mind ahistab.Miski ei tee enam ajurakkudele pai...

karikate emand ütles ...

Loen just praegu Stefan Zweigi memuaare ja tema räägib, et tema lapse- ja koolipõlves (ta sündis 1881. a-l) jäeti lapsed omapäi, neid ei peetud endiga võrdseteks, õpetajad ei näinud vaeva, et õpilastele tunnid huvitavamaks muuta või neid tundma õppida. Ta räägib, et vaatas hämmastusega seda, kuidas laps räägib täiskasvanuga ja õpetajaga nagu võrdsega, et lapsi on märkama hakatud. Ja tema suri ju 1942 - tegi sõjamasendusest enesetapu.

Ja ma püüan kogu aeg aru saada, et kui me tõesti kogu aeg üha rohkem lastele mõtleme ja laste huvid kõige ette sätime ja teadvustatult tegeleme ja märkame, nii kodus kui koolis, siis kust tuleb üha rohkem neid pprobleemseid lapsi? Kas tõesti toidukeemiast ja -hormoonidest? Üks teooria mul on, et inimeste elud on liiga killustatud erinevate seltskondade ja tegevuste vahel, et emmed tormavad iga päev väga paljude tähtsate asjade pärast nagu tervislik toitumine, töö, trenn, sõbrad, vanemad, laps, koduloomad, 'charity', pop-kultuur ja uudised, enesearendamine, tööalane koolitus ja lisaõpe, seksikus, ilu, abielu-partner või huvitav kaaslane, FB's tegutsev isik, blogija, kultuurne inimene, ökoloogiliselt teadlik ilmakodanik, ja siia leiaks kindlasti veel rolle, mis ju kõik olulised on, või enamik neist... Et laps saab aru, et ta on emmele tähtis, aga muidugi on olulised ka 'tervislik toitumine, töö, trenn' ...... jne -, laps ei saa siiski päriselt aru, kuhu tema selles virr-varris paigutub. Aga see on ainult väike mõte... Praegu näib nii, et mida rohkem me lastele mõtleme ja neid aidata püüame, seda hullemaks asjad lähevad. Tegelikult on ilmselt see suhe vastupidine - et püüame üha rohkem aidata, kuna üha hullemaks asjad lähevad.

Skarabeus ütles ...

Sain just läbi raamatu "Kiirusta aeglaselt ehk kuidas ülemaailmne liikumine esitab väljakutse kiirusekultusele". Et siis midagi nagu kuskil toimetatakse siin maamunal a'la "peatage maakera,ma tahan maha minna". Ei meie silmad seda näe,millal see liikumine siiakanti jõuaks...
Nii tore,et teil seal igaõhtused "jutuprotseduurid" toimuvad!