Pühapäev, 23. märts 2014

Killukesi eilsest

*

Vaatan VT näonahal karedaid saarekesi ja ütlen ei tea mitmendat korda:
"Su näonahk narmendab! Peaksid panema kreemikest. Kas toon?"

VT karedal häälel:
"Narmendav näonahk on uhkuse asi.
Teen sellega au oma isale ja isaisale.
Meie, viikingid, oma välimusest ei hooli,"
ja lisab ohates: "ega ka mainest..."


*

VT teeb kõhulihaseharjutusi, sest arvab, et esmaspäeval tuleb tal neid hindele teha - niipalju kui minutis jaksab. Noh, ma teen ka huvi pärast - ja teen poole vähem kui VT. Soovitan:
"Kui õpetaja tahab sulle jälle 'kolme' panna, siis ütle talle /teen tobedat riiakat lapsehäält/: "Aga minu emme teeb poole vähem!""

/Loomulikult teame me mõlemad, et see ei puutu üldse asjasse./

VT etendab siis kehalise kasvatuse tundi, et kuidas see välja kukuks...

VT: "AGA MINU EMME TEEB POOLE VÄHEM!
/murelikult/ Õpetaja...? Õpetaja, mis teiega on?... S, kutsu arst, õpetajal on halb!"

Nüüd viskub VT voodile, tõuseb küünarnukile ja tõstab ühe käe, mängides surevat kehalise kasvatuse õpetajat: "Öelge mu lastele...," ütleb ta hädise häälega, "et nad ikka... korralikult... trenni teeks!" ja vajub pikali.


*


Kohtame bussipeatuses mu ammust tuttavat.
Näitan talle VT'd :D, tema kõõritab VT'd veidi kahtlustavalt ja ütleb mulle: "Ta on nagu näost paksumaks läinud!" Naeran ja ütlen, et väga tore. Ise loodan, et tänaval alati hajameelne VT seda tähele ei pannud. VT on peenike tüdruk (31 kilo oma 152 cm juures), aga näoke on tal tõesti selline ümarake... Minu meelest on see armas ja ilus, aga VT arvates teeb see ta lapselikuks. Ja 12 aastaselt hakkad juba enda juures täiskasvanulikke jooni otsima.

Kodus räägime sellest kohtumisest ja ma küsin: "Kas sa panid tähele, mis ta sinu kohta ütles?"
VT, küsivalt: "Ei!?"
Mina - ei taha 'paksust näost' rääkida ja kokutan: "Noo... ta mainis, et sa oled suuremaks kasvanud."

Tema istub hetke. "Aa, nüüd mul tuleb meelde!" Muigab: "Aga sinu tõlgendus toob naeratuse minu rasvasele näole!"


*


Panen õhtusöögiks tatra keema.
VT istub köögis oma hamstritega ja küsib: "Kas sa jääd kööki?"
Mina: "Ei, aga ma tulen tagasi, kui tatar keema hakkab."
Tema: "Mis kell?"
Mina vaatan kella, see on 19.04. Pakun: "19.07!?"

Käin korra ära ja jõuan kööki 19.08.
VT haledalt: "Ma ootasin sind terve pika minuti. Ma polnud enam kindel, kas sa üldse tuled!"
Mina naljatan tõsise näoga: "Tahtsin, et sa tunneksid, mida tähendab tõeliselt kellegi järele igatseda."
VT noogutab mõtlikult: "Sina juba oskad, Manipuleejevitš!"






5 kommentaari:

Oudekki ütles ...

Puhas klassikaline kirjandus teil kodus :) Nii armas.

karikate emand ütles ...

:)

Grets ütles ...

Ma alles hiljuti avastasin selle blogi. Nii positiivselt meelestatud ja mõnus lugemine. Sinu ja VT jutuajamistest saaks huvitava raamatu kirjutada! :)

Skarabeus ütles ...

Ma pole ammu kuulnud (nägemisest rääkimata) nii vaimukat ja tarka last nagu VT.Ammu,see tähendab kunagi ,ma kuulsin midagi erakordset! Nimelt andis Urmas Otile intervjuu 12-aastane Maria Listra.No selle lapse jutt,seda ei oska kirjeldadagi! K u i d a s nii väike laps oskas n i i v i i s i vastata,rääkida,seletada! Absoluutne eruditsioon!

karikate emand ütles ...

Nii tore, et teile ka meeldib! :)



Maria Listra jäi mulle ka silma juba ammu. Ta on veel sellise rahuliku-meelekindla olekuga ka. Intervjuud Otiga kahjuks ei näinud...