Laupäev, 22. märts 2014

Vastamisvalmidus

Sageli räägitakse sellest, kuidas inimesed pidevalt 'arvutites istuvad', kartes midagi maha magada, millestki ilma jääda... Nutitelefonide tulekuga olevat asi päris hulluks läinud. Ma pole meil seda küll täheldanud, kuid väidetavalt olevat paljudel telefonid pidevalt näpus, nii et kohvisabas, bussis või kus iganes tuleb mõni hetk paigal seista, tõstetakse telefon nina alla, vaadatakse üle, kas on saabunud sõnumeid, kirju, mis toimub Facebookis... Ühest joogablogist lugesin hiljuti lauset: "Millal te viimati ilma nutitelefonita wc's käisite?"
Ehh? 0_0

Kuigi tualetti ma telefoni kaasa ei võta, tundus mullegi, et olen ärev arvutikasutaja ja lausa pean selle mõne korra päevas sisse lülitama (mul on selline vanake, kes terve päeva lahti ei kannata olla).

Nüüd hiljuti, kui minu elust kadus kõige nõudlikum virtuaalsuhe, aga sain aru, et minul pole mingit vajadust arvutis vahtida - ma kardan hoopis seda, et keegi teine ootab vastust ja pahandab juba!!! Või siis blogi puhul - et keegi kirjutas kommentaari, mina ei vasta - ja tema äkki arvab, et mulle ei meeldi see kommentaar! :D
Aga tegelikult ma ei viitsi arvutit sisse lülitada, sest see läheb mul pool tundi käima, kusjuures ma pean vahepeal seal mingeid kastikesi kinni käimas panema - tagatipuks võib juhtuda, et klahvid ikkagi ei tööta ja tuleb restart teha.

Nii et olen viimased päevad selle üle mõelnud, kuivõrd enamik meist, nutiajastu inimestest, ikkagi ise soovib närviliselt neid sõnumeid ja Facebooki staatusi vaadata ja kuivõrd on põhjus selles, et vastuseid ja laike ootavatele sõpradele ei soovita tuska valmistada? Võibolla me polegi tühised tuulepead vaid hoopis liiga head? :D



Kommentaare ei ole: