Teisipäev, 11. märts 2014

Saamatud

Pühapäeva õhtupoolikul tuli VT minu juurde koduste töödega, millega ta jänni oli jäänud.
Ta oli hommikul ise üle tunni aja õppida pusinud ja kahekesi pusisime veel poolteist tundi 0_0
Üldiselt on VT kiire (ja rumalasti kiirustav) kodune õppija, olen aru saanud, et koolis ta nii ei rapsi - see ligi 3 tundi koduseid töid on tema kohta ikka palju!

Eesti keeles õpivad nad praegu sõnade jaotamist käändsõnadeks, pöördsõnadeks ja muutumatuteks sõnadeks. Tundub lihtne, aga ühes neist harjutustest oli nii palju nii veidrates vormides sõnu, et ... mina sattusin ka totaalsesse segadusse. See harjutus oli tal endal tehtud, ta palus mul üle vaadata - mina tegin paar parandusettepanekut, aga kas õigesti või valesti, mitte ei tea!
Tõesti piinlik!
Aga küllap tuleb igal abivalmil emmel või issil mingil hetkel kätte punkt, kus ise ka enam midagi aru ei saa ja last aidata ei oska.
Ma juba kujutlen, kuidas ma VT'le nähvan, et ega need kodused tööd pole mõeldud emmele tegemiseks - tehku ise oma koduseid töid --- ikka ainult selleks, et varjata oma täielikku suutmatust teda neis aidata, hih-hih-hii :)

Samal ajal ma keelitan VT'd mitte kiirustama ja räägin, et on täiesti normaalne, kui ta teeb kodutöid 3 tundi - mina tegin veel kauem!
Aga me mõlemad teame väga hästi, MIKS mul kodutööd kauem aega võtsid.

Nimelt olin ma VT vanuses totaalne lugemissõltlane. Lugesin isegi tänaval kõndides, bussi oodates (magasin niimoodi mõnegi bussi maha; lisaks hakkasin bussis kohe unistama ja magasin õiged peatused maha - oeh!)
Elasime tollal Viljandi külje all väikeses kohas nimega Ramsi. Koolid, töökohad, sõbrad, kolleegid, sugulased, muidu-tuttavad olid kõik Viljandis ja kui keegi neist külla sõitis, siis mitte tunnikeseks vaid ikka minimaalselt kolmeks tunniks. Nii istusin ma isegi elutoas külalistele kaetud laua ääres keset melu raamat põlvedel - ja mul õnnestus suurepäraselt end välja lülitada ja lugeda! Mõnikord hiilisin ka oma tuppa lugema, lootes, et keegi mu puudumist ei märka.

Aga tagasi õppimise juurde.
Kui ma olin 10 aastane, sündis mulle väike õde. Armastasin teda väga, ta oli imevahva titake, aga puhata soovisin ka ja lugemist VAJASIN. Mul oli õhtuti valida, kas ma õpin või hoian õde. Mina ladusin õpi-asjad oma toa lauale, ja nina ette, kõige alla panin juturaamatu. Hoidsin õpikuid selle ees püsti, et nii kui keegi mu ukse taga kobistab, lasen kolksti õpikud lihtsalt juturaamatu peale ja teesklen õppimist. Nii ma siis vaheldumisi õppisin ja lugesin, ning keegi ei imestanud, kuidas see mul ikka iga päev kella üheksa või kümneni õhtul aega võtab.

Mulle ei meeldinud oma lapsepõlve-elu ja hoidsin väga isekalt oma õnnestavast lugemisvõimalusest kinni.
Minu aasta noorema venna jaoks tähendas see seda, et tema hoidis väikest õde kuni tolle magamaminekuni ja hakkas siis köögis emaga õppima. Igal õhtul kuulsin sealt karjumist :(  Aga mina sain nüüd ilma avastatud olemise hirmuta lugeda ja sageli läksin juba magama, kui nemad seal veel madistasid... :(

Kuna VT teab kogu seda lugu, siis ei suuda ma teda eriti veenda, et 3-5 tundi koduseid töid teha on normaalne :)


---

Minu tilluke tüdruk valas eile kooliga seoses ka kibedaid pisaraid.
Nimelt on ta kekas ikka igas asjas nõrk ja kuigi enamikus koolides hinnatakse aktiivsust, on VT'le sattunud õpetaja, kes hindab ikka normide järele nagu 20 aastat tagasi. (Meie pereast imestas, et paljudes koolides üldse kekas enam hindeid ei panda ja kui kaasa teed, siis saad lihtsalt 'arvestatud' - ma ise pole sellest küll kuulnud. Aga loomulikult on igal õpetajal täielik õigus hinnata lapsi sellistel alustel, mida tema õigeks ja kohaseks peab.)
VT on kindlalt klassi kõige nääpsum tüdruk, ei ole tal musklit, koordinatsiooni ega paindlikkust.
Ta pusib elu eest kõike kaasa teha, aga saab ikka pakse ja rasvaseid kolmesid, sekka mõne kidura nelja.
Eile oligi neil kaks erinevat jooksuhindamist ja VT andis oma parima. Juba mitmendat korda vaatas ta oma hindeid, uskudes, et seal on vähemalt 'neljad', kui mitte 'viied' ja kord jälle oli seal kaks paksu 'kolme'.

Kindlasti on kõigile väga ebameeldiv tõdeda, et isegi kui nad annavad oma parima, on nad MINGIS valdkonnas oma grupi kõige viletsamad.

VT on nii hea-uskne.
Kui ta neid hindeid nägi, siis ta alguses arvas, et ta on kuidagi kellegi teise päevikusse sattunud :D
Ja siis tuli paar tundi nutukest... :(

Ja selle pika nutu ja jutu lõpetuseks ta ütles, et ei anna alla ja jätkab oma parima andmist!
Awwwww!

Kui sul on selline laps, kes ütleb, et tema lemmik-tegevus on sinuga kallistada, ja kes õhtul kell 20.30 ilmub unise näoga uksele ja küsib, kas te kallistaksite juba ära, sest ta ei jaksa kella üheksase kallitunnini oodata, uni on nii suur; ja siis te kallistate ja naljatate ikkagi tund aega, sest ta ei raatsi magama minna ja lahkudes ütleb ta, et ei jõua hommikut ära oodata, et jälle sinuga koos saaks olla - siis tahaks hirmsasti, et see laps ei peaks nutma.

9 kommentaari:

Tikker ütles ...

See igal võimalikul juhul lugemine on nii tuttav teema :) Mina istusin ka alati seltskonnas ninapidi raamatus.

Ja kehalises normide järgi hindamine on kõige õudsem asi, mis üldse välja mõeldud on. Nii rikubki laste igasuguse spordiarmastuse ära ju! See on hea, et mõneski kohas nüüd lihtsalt "arvestatud" pannakse.

Aga minu kehalise õpetaja, tõeliselt tore inimene, kellega kuus aastat pärast kooli lõpetamist jutustama sattusin, oli ikka raudkindlal arvamusel, et normid on vajalikud, sest kui neid pole, siis ei viitsiks lapsed üldse pingutada. No ja mingi point on ju temal ka... Sellegipoolest on normidest tulenevad miinused palju olulisemad. Pigem peaks kehalise õpetaja mõtlema, kuidas tutvustada igasugu erinevaid spordialasid nii kaasahaaravalt, et kõik ANNAKS oma parima ja saaks selle eest lihtsalt linnukese kirja :)

Skarabeus ütles ...

Kujutan ette,kui raske on hapral (või vastupidi,paksul) lapsel kehalises kannatada.Näen-kuulen seda kõrvalt,pärides kahe lapse klassiõe kohta.Ise olen terve elu kehalisest vabastatud olnud nagu sina,kuid tunnis passima pidin siiski.Samas õigustan õpetaja nõudmisi.Ei tea küll,kas hindamine,niivõrd kui silmnähtavalt on teada,et see või too laps iial ülesandeid briljantselt ei täida,on õiglane.Sest ta ju e i suuda niikuinii.

karikate emand ütles ...

Jaa, me oleme VT'ga ka paksukeste raskustest rääkinud. Ka nemad ei jaksa ja neilegi on kekatunnid lihtsalt need 3 tundi nädalas, kus õpetaja ja kaasõpilased nende peale karjuvad ning klassikaaslased ka irvitavad mõnikord. Selle alanduse pärast võibolla ei peaks kehtima see, mis muudes tundides - et kui oled saamatu, siis saad halva hinde. Matemaatikas sa nokitsed oma tööd teha või annad töövihiku hindamiseks ja saad oma kahed-kolmed vaikselt kätte. See pole niimoodi kehalise kasvatusega - seetõttu pean ma mõeldavaks, et selles aines eiratakse seda sooritustaseme ja hinde sidumist.

Aga jah, nagu ma ütesin ja ka siiralt arvan - see oleneb juba õpetaja isiksusest ja tal ON õigus ise otsustada, mille alusel ta hindab. Mõned 'meist' on ju niisugused optimistid, et nad tõsiselt arvavad, et kriitika paneb (kõik) inimesed paremini tööle, rohkem pingutama. Minuga on kindlasti vastupidi, ma tahaks kohe asjad käest visata ja põgeneda, kui mulle keegi ütleb, et teen halvasti :D Ja paraku on vähestel inimestel nii palju aega ja jaksu, et püsivalt harjutada midagi, mida nad jälestavad - kriitika seda harjutamise-isu suurel osal meist EI tekita, ikka vastupidi..., aga mõnel, samas, küll :)

Ah, need on lihtsalt koolijutud, eks kõigil ole oma nõrgad kohad. Näiteks mõni laps peab enne koolitulekut oma rasket kotti tassides veel väikese õe või venna lasteaeda viima ja ta ära tooma, tal õhtupoolikul silma peal hoidma. VT'l on isegi kerge ja ta teab seda ise ka :), ja möönab sageli oma kurtmise lõpetuseks, et ta teab, et teistel on veel raskem (mõne teise asja tõttu).

Manjana ütles ...

Mu lapse kekas pannakse ka hindeid peamiselt selle järgi, kas on kaasa tehtud ja kui on näha, et oled tubli ja püüad, saad viie. enamus lapsi on kehalises väga nõrgad ja need, kes kuskil trennis käivad, paistavad automaatselt silma, kuigi nende tulemusi ei saa ilmselt samuti võrrelda nendega, mis meie omal ajal tegime, kui arvuteid olemas polnud.
Äkki peaksid klassijuhatajale sellest kirjutama, kindlasti oleks veel lapsevanemaid, kes oleksid nõus, et normide järgi pole õiglane hinnata?

karikate emand ütles ...

Jeeee! Milline rõõm! Keegi on veel kaitsvam emme kui mina! :D

Usun, et kekaõpetaja peab VT'd usinaks pusijaks küll, sest ta kirjutas VT'le iseloomustuse:
"Väike aga tubli! Kunagi ei kurda, et on liiga raske."

Aga tead, Manjana, laps peab elult veidi vatti ka saama, kahjuks, vist. Ja mul on hea meel, et mina olen tal ikka see turvaline koht; minu kodus oli vastupidi - kõige hirmsam hirm oli ikka oma ema ees, seega on mul hea meel, et elu 'koledused' ootavad teda ikka kodust väljaspool, mitte kodus.

Ja seda küll, et paksukestel on veel raskem - nende emmed võibolla tõesti oleksid sellise algatusega nõus, sest nõrgukeste põhimure on see, et neid ei taheta oma meeskonda ja kui nad viletsa soorituse teevad, siis meeskonnakaaslased sisistavad, ja kui meeskonna valimine on, siis järsku ka nende head sõbrad pöörduvad neist ära - võitlusvaim on nii suur. Aga paksukeste üle veel irvitatakse ka...
Ma pole päris kindel, aga võibolla mõned kehalise kasvatuse õpetajad mõtlevad, et see (kaaslaste/sõprade põlastus) mõjutab õpilasi pingutama. Ja selliseid juhtumeid küllap on. Ma ise kaldun arvama, et rohkem on neid, kes eluks ajaks kui mitte sporti, siis igasugust konkureerimist ja enesenäitamiset kartma hakkavad, aga mingit alust mu arvamusel pole, arvan lihtsalt enesetunde järgi ja küllap liiga subjektiivselt.

Siiski arvan, et VT õpetaja on oma ala entusiast, armastab sporti ja talle ei mahu pähe, et mõnel lapsel lubatakse seda mitte teha.
Kekaõpetaja võib kogu osavõtliku südamega arvata minust, et ma väärkohtlen oma last, mitte sundides teda sportima, kui tal ilmselgelt oleks vaja seda rohkem teha.

Suhtumised on erinevad ja mul tegelikult on hea meel, et VT'l on palju erinevaid õpetajaid - tuleb ju õppida kohanema erinevate inimeste ellusuhtumisega. Oi, minu poolest küll ei tohi õpetajat sundida teistel alustel hindama, kui tema ellusuhtumine talle ette ütleb. Pahatahtlik ta kindlasti ei ole!

Oudekki ütles ...

Aga... Miks inimene peaks kõigis ainetes viisi saama? Ja mis siis, kui ta kehalises ei saa? Kui ta on endast parima andnud, siis võib ju ikka rahul olla, sõltumata sellest, et see parim ei anna mõõtmises maailma parimat tulemust? Võib-olla peaks arutama just seda nurka, et hinnete pärast ei ole vaja nutta.

Mõni ju pusib näiteks lugude väljamõtlemises, annab endast parima, aga ikka suurt asja ei tule. Kui ainult pusimise eest saaks viie, kas VT võiks oma auhindade ja viite üle tegelikult rahul olla?

Aga avaliku mõnitamine ei kõlba kuhugi. Kui õpetajaga rääkida, siis äkki sellest, et hinded ei oleks avalikud? Või et mingit narritamist ei oleks nõrgemate tulemuste üle? Minu kergejõustikutreener ütles alati "kriitika tuleb ära teenida" ja noris ainult siis, kui arenesid ;)

karikate emand ütles ...

Oi, nii hull see asi ka pole.
Hinded polegi avalikud ja nende pärast ei mõnitatagi. Ikka kohmakus on naljakas ja ma pean silmas, et see ONGI naljakas. Ainult keskmisest tublisti tsiviliseeritumad või südamlikumad või tuimemad täiskasvanud suudavad reageerida nii, et avalikud äpardused käpardile piina ei valmista. Lastelt ei saa seda kuidagi oodata. Ka mina naeran laginal mõnikord, aga siis torman muidugi aitama, lohutama ja oma sarnaseid juhtumusi etendama :D

Oudekki ütles ...

Aa, siis on natukene parem, muidugi :) Aga õpetaja peakski ju siiski lastele õpetama, kuidas "avalike äparduste" peale reageerida ja "naeran laginal, kui torman appi ja lohutan" on ju suurepärane reaktsioon. Siis ühelt poolt ka käpard õpib ära, et käpardlikkus on naljakas, mitte elu lõpp (enda üle naermine on väga kasulik oskus), teiselt poolt teised õpivad ära, et nali peb olema tembitud hoolimisega ja kuidas seda välja näidata.

karikate emand ütles ...

Tjah, Oudekki, inimloomust nii lihtsalt ümber ei tee. Sama hästi võiks arvata, et klassijuhataja võiks ju lastele rääkida, et suitsetamine on tervisele kahjulik ja ropendamine on inetu - ja see kõik lõppebki. Üldiselt on VT klassis head tüdrukud ja VT saab nendega väga hästi läbi, aga tema puhul tulebki põhiliselt see kurbus mängu, et kui vähegi on võistkonnamängud (ja neid on enam-vähem iga tund), siis teda valitakse sageli viimasena ja kui ta võistkonnale punkte kaotab, siis kurjustatakse loomulikult - ja need on tema sõbrad! Kuid võitlus-/võistlussituatsioonis ei hellita keegi kedagi, see oleks juba verre paiskunud hormoonide tõttu keeruline. Evolutsiooni käigus on see olnud oluline, et kui pead võitma, siis ei konuta komistajate kohal neid lohutades!
VT pole kunagi maininud, et tema üle oleks keegi naernud, aga viimasena valitakse ja pahandatakse küll.