Neljapäev, 27. märts 2014

Keemiline värk

Leidsin just ühest lemmikblogist (TheBloggess.com) sellise lõigu:

"A few weeks ago I started the process of getting life insurance.  I work for myself and so I don’t have a company to take care of this crap for me so an insurance woman showed up with a lot of needles to draw blood, an EKG machine and a shitload of questions.  I did fine except for when she asked what caused my clinical depression and I explained that it was just chemical and she explained that that wasn’t an answer and that depression had to be caused by a situation. Then I blinked and pointed out that if that were true, this very situation would be one that would give me depression."


Esimest korda loen, et keegi ütleb seda enda kohta: minu depressioonil ei ole elu-oluga seotud põhjendust või põhjust - asi on puhtalt biokeemiline.

Väga loodan, et selle võimalusega hakatakse med-süsteemis rohkem arvestama.
Kui minul 14-aastasena esimest korda (vist) depressioon diagnoositi, siis üks arst pidas selle vahetuks põhjuseks seda, et ma enam ei laula, teine, et mul on anoreksia. Mõlemad olid absurdsed. Ega see, et sulle miski ei meeldi, ei tähenda veel, et see ongi kohe su depressiooni põhjus, issand! 
Mida teised minuga vestelnud tegelinskid arvasid, ma ei tea...

Tean aga seda, et loobusin vahepeal (16 - 29 a) igasugusest ravist selletõttu, et mõtlesin oma elu ja mõttemaailma korda teha ja selle kaudu oma tervise korda saada. 30 aastasena sain aru, et elu enam lihtsamaks ja ilusamaks ei lähe: mul on kõik ja palju rohkem, kui olen unistanud, tervis aga on kogu aja tasapisi järjest halvemaks läinud.

Kui olin 30, oli armastus suur, laps tore, tark ja terve, raha rohkem kui vaja, töötasin kodus, 3 tundi päevas, võisin teha, mida iganes tahtsin - ja olin haigem kui kunagi varem.

Olen hakanud mõtlema, et minu puhul ilmselt geenid mängivad suurt rolli (sest mu ema on ikka täielik uhhuu!), ja ilmselt oli mul depressioon juba päris lapsena (igatahes seletamatute palavikkude ja tugevate peavaludega olin haiglas juba 8 aastasena), ja see kõik oli suurema osa ajast ravimata ja depressioon sõi end ajukäärdudesse sisse. Nüüd pole vaja muud kui ilmsüüta mõtet, et oi, nööbi unustasin ette õmmelda!, ja pea hakkabki valutama, literally. Sest see tee pisukesest ebameeldivusest ahastuseni on nii sisse sööbinud, et kehaained toimetavad oma radu viuh ja viuh, ja mul jääb üle ainult imestada.

Aga ega ei tea ka, eksju...

Kommentaare ei ole: