Laupäev, 29. märts 2014

Nii vaikseks kõik on jäänud...

Vaat, kui ei võta nõuks iga päev postitada, siis ei tulegi mingit juttu...
Endal on vaikuses meeldiv, aga ma olen ju ometigi blogija... :D - juba sildid ahistavad!

Imelik lugu, aga mõtteid lihtsalt pole viimasel ajal... :)
Ja elu on vabatahtlikult sündmustevaene.

VT klass käis reedel ekskursioonil, aga VT ei tahtnud minna, sest ekskursiooni juurde kuulus veekeskuse külastus ja -4,5 prillidega tunned end veekeskuse saginas abituna ja sobimatuna.
Pealegi... ma küll soovitan VT'l minna ja teen sellistest asjadest korduvalt juttu, aga - mind ennast ka ei tõmba rüsinasse. Ma ise ka ei saa aru, kuidas inimesed sellist tiheliolekut ja suminat välja kannatavad. Seega mõistan VT kojujäämissoovi.

Ka meie olime Mehega täna sünnipäevale kutsutud, aga Mees otsustas siiski mitte minna.
Sünnipäevalaps oli nii hirmus kena, et tuli mõned päevad varem Mehele külla, et ta end kõrvalejäetuna ei tunneks. Inimesed on ikka nii hoolivad! <3 p="">
Ja mina sain töövõimetuspaberid eile lõpuks kätte! 70%, nagu arvatud.
Nüüd katsun esmaspäeval minna pensioniametisse pensioniavaldust kirjutama...

Peaksin vist ütlema "lähen avaldust kirjutama", mitte "katsun minna avaldust kirjutama" :D
Mingi osa terapeute peab seda hästi oluliseks, et me verbaalselt välistaksime oma nõrkuse (ja ma kirjutasin siia esimese hooga 'võimaliku nõrkuse', hehe!). Et kui endale nõrkust ei luba, siis seda ka pole! Ja pole vaja 'endale nõrkust sisendada' öeldes, et ma 'püüan' või 'katsun'.
Aga mina mõtlen, et oleks nii tobe, kui ma otsustaks, et lähen esmaspäeval asju ajama, aga siis ei jaksagi - LÄBIKUKKUMINE!
Või siis, ütlen, et lähen asju ajama, aga siis tunnen end liiga halvasti, aga eiran seda, otsustan olla vapper ja lähen ikkagi, lõhun end ära ja veedan kolm järgmist päeva silmi kinni pigistades ja kujutledes, kuidas ma oma pead vastu seina lömaks löön - kas see on siis parem kui lubada endale seda võimalust, et ma ikkagi ei lähe, kui see mind miskipärast rivist välja tahab viia?

Ma ikka tahan olla realist ja ütlen seega, et ma püüan minna. Ja usun, et saan käidud. Aga kui esmaspäeval ei saa, siis püüan mõnel teisel päeval uuesti, ja sellest pole hullu midagi!

2 kommentaari:

naine50+ ütles ...

Ka minult nõuab asjaajamine enda kokkuvõtmist ja tean veel paljusid selliseid inimesi.Samuti ei meeldi mulle igasuguste töömeestega sekeldamine. Põhjuseks vist olukorra ettearvamatus, iial ei tea, millises tujus antud teenindaja on.
Oma töös tuleb mul palju võõrastega suhelda, see ei tekita mingeid probleeme.

karikate emand ütles ...

Jah, ka mina mõtlesin täna juba seal istudes, et huhh! kui tore - sattus meeldiv klienditeenindaja.

Tartus üldiselt on sõbralikud klienditeenindajad ja meedikud, aga erandeid on alati!