Kolmapäev, 16. jaanuar 2013

Tasakaal


*

Eelmisel kevadel küsisin endalt: "Miks on kõik nii valesti?" Why is everything so wrong?
Nüüd on vastupidi. Ma tunnetan ennast ja küsin: "Miks mul on nii hea?"
Ma võiksin igasuguseid segaseid tundeid üle elada, kuid olen lihtsalt rõõmus ja rahulik, rõõmus ja rahulik, iga päev ja hommikust õhtuni. Läksin oma Poisust lahku, kuid armastust ma vähem ei tunne. Olen paar korda mediteerima istudes ilma mõtlemata isegi oma buda-puuslikule pahvatanud: "Ma armastan sind nii väga!" :D

Poisu helistas mulle eile. Uuris salamisi mu meeleolusid. Sain aru, et temal on raske, ta tundus lausa kuidagi turris - usun, et mitte minu vaid oma 'saatuse' peale (ja siinkohal tuletaksin armsale lugejale meelde idamaist tarkust: "inimese iseloom on tema saatus" :) ). Aga mis ma sain öelda - minul on kõik armas, kena, rõõmus, nunnu, roosa... Mina mõtlen ka tema peale ja naeratan seda tehes - temast jääb mulle kena mälestus -, kuid ma ei tahaks praeguse olukorra juures midagi muuta. Jätsin ta maha õigel ajal ja õigesti ja kõik on hea minu jaoks ja VT jaoks ka. Ma usun suurde armastusse, ja et sobivad partnerid muutuvad spontaanselt niimoodi, et 'hõõrdumisi' oleks vähem, et nad paarina ikka püsida saaksid. Poisu oma-poiste seltskonnas ennastkehtestavamaks ei muutunud ja oma energiat minu peale ei koondanud, ma leian, nii et... Kurb on see, et tema omast arust armastas mind kogu südamest, aga mina olen, sealjuures korduvalt, näinud-tundnud palju suuremat/kontsentreeritumat :D armastust ja... ma ei oska teda nagu kuidagi lohutadagi. See on kindlasti väga valus, kui sa omast arust annad kõik, ja teine ütleb, et seda on liiga vähe või - mis veel hullem - et seda pole tal üldsegi vaja, meh! Ma olen varem ka märkinud, et kui inimene käitub sinuga halvasti, siis on suhtel veel lootust - kui ta oma veast aru saab -, kui aga inimene kohtleb sind nii hästi kui ta oma väikese peaga oskab välja mõelda, aga sinu arust on seda vähe, siis pole midagi parata. Inimesed pole võrdsed. 



Aga VT on mind hellitustega üle külvama hakanud ja sellest on rohkem kui aasta, mil ta seda viimati tegin. Kohe kui üle-eelmise aasta detsembris tööle läksin, siis jäi ta nii olude sunnil kui ka pettumusest ja omal soovil - omaette. Talk to my hand, mama! Va itšibitši! Ja kui kevadel jälle koju jäin, tahtis ta mulle näidata, et tal polegi enam mind vaja, et ta saab kõigega ise hakkama ja suppi ta üldse ei söö enam. Aga nüüd viimasel ajal..., kui ma olen tema kaisus istumiseks liiga unine ja viskan pikali, siis ronib ta lihtsalt minu otsa lösutama nagu kass :D
See on armas! :)



Kui imelik, et mõnikord on meil armastust vaja väljastpoolt ja/või lausa mingi kindla inimese poolt. Siis aga tundub, et love is all around ja ükskõik, kuhu sa lähed, sa nagunii 'supled' armastuses - see on sinu sees ja sinust väljas ja pole kohta, kus seda pole, nii et mõte armastuse vajamisest jääb lausa arusaamatuks. Ja kõige imelikum on see, et see tunne võib kaduda ja tunned jälle end tühjuse kohal kõlkumas, kus pole ühtegi mõtet või inimest, kellele toetudes miskit elufilosoofiat või tegevusliini tuletama hakata; lihtsalt tuiad pimeduses ja ei saa üldse millestki aru, eriti veel sellest, mispärast sa üldse seal koperdad, mille nimel, miks mitte lihtsalt haihtuda? Ja siis läheb seegi mööda, nagu kõik (ja kui see on halb, siis see kordub - ütleb Murphy :D)... Viimased paar kuud on mul küll olnud tunne, et enam kunagi ei saa midagi halvasti minna... :)
Aja-loogiliselt võttes võib olla kindel, et see läheb mööda :)



Pildid: izismile.com

Kommentaare ei ole: