Laupäev, 5. jaanuar 2013

Irvik

VT: "Mis sa arvad, kas minust võiks saada hea psühholoog?"

Mina: "Usun küll, et võiks. Sind huvitavad inimesed, sa oled tähelepanelik kuulaja ning sul on suurepärane analüüsi- ja seostamisvõime. Lisaks oskad sa end hästi väljendada."

VT: "Aga mis sa arvad, kas minust võiks saada psühhopaat?"
(Naerab).

Mina (naeran, aga vastan tõsiselt): Ei usu, kullake. Kõige kindlam viis psühhopaadiks saada on selleks sündida. Sina aga sündisid meil 'südamega'. Teine võimalus on väikelapseeas nii karmi, julma ja hoolimatut kohtlemist kogeda, et sul kaob ära või ei tekigi võimet teistele kaasa tunda, nende valu märgata ja sellest hoolida. Mõne asjaga - nagu näiteks balleti või klaveriõpingutega - tuleb alustada varases nooruses, sama on psühhopaatia-treeninguga ja sina, kullake, oled selleks juba liiga vana, äärmisel juhul võib sinust saada ilge mõrd, kui sa hoolsasti harjutad.

Naerame.

VT: "Aga kas minust võiks saada psühhopaadist psühholoog?"

Püüdsin sellele vastust välja mõelda, aga seda ette kujutades vallutas naer meid mõlemaid nii, et edasi enam rääkida ei saanud.





Räägime sellest, mis siis juhtub, kui romantilises olukorras juhtub... puuks.

Mina lohutan, et varem või hiljem juhtub see enam-vähem igaühega ja igaüks talitab seejärel oma iseloomu kohaselt: kes teeskleb, et midagi ei juhtunud, kes hakkab (esimesena ise... või teisena) naerma, kes vabandab ja/või punastab... Aga minema joosta pole mõtet, sest kuigi kõhugaasidele ei maksa sellises olukorras vabalt voli anda, pole sellest ka midagi jubedat, kui selline väike asi juhtub.

VT: "Aga kas issi on sinu kuuldes puuksu lasknud?"

Mina: "Nooo..."

Kaugemale ma ei jõua, sest VT naerab nagu teismeline hüään.

See küsimus pidi olema nali.
Sest VT arust on puuksutamine vaat et issi põhitegevus :D

Et tõde jalule seada, pean ütlema, et minu meelest on Mees pigem liiga kombekas kui liiga 'vaba kõhuga'.


Pildid: izismile.com


Kommentaare ei ole: