Esmaspäev, 28. jaanuar 2013

Helista mulle mobiilile...

Olin täna hommikul rõõmus ja kraps nagu võilillelaps, kui helises telefon 'võõra helinaga'. Ehk siis - mu vähesed kullakallid on kõik saanud omaenda helina, nii et ma juba helinast ära kuulen, kes mind tahab :D
Aga on mõned numbrid, millelt ma kõnet just ei oota ja nende puhul on helin sama, mis võõraste numbrite puhul - ega ma võõrastelt numbritelt ka eriti kõnesid ei oota...

Nojaa, aga täna helistas pr. E, kes arvas, et võiksin tema poole tulla.
No, eks mina tundsin põhjuse vastu huvi ja tema hakkas rääkima, kuidas ta läheb veebruari keskel Sinna, Sest... ja näeb seal võibolla Seda, Seda, Seda ja kuidas nad kõik nüüd elavad ja võibolla saab ta ka tädi V'ga kokku, kuigi.... ja ega üldse ei tea...... Seitse minutit kuulasin ja siis vabandasin, et ma pole veel aru saanud, miks mina täna tema juurde peaksin tulema. Põhjus väga lihtne, et kuigi mina ja tädi V, kellega ...... me suhtleme omavahel ka ladusalt, siis võibolla pr. E kohtab teda Seal ja võibolla tädi V küsib minu kohta uudiseid (mida ma jah, küll juba ise talle jaganud olen, nagu pr E. teab), kuid mida ta peab tädi V'le minu elu kohta ütlema?

Selleks ajaks mu silmad juba pöörlesid peas ja suust tilkus vahtu, ning ma ütlesin, et ta ei pea midagi ütlema ja lõppude lõpuks võib ta mida iganes öelda, kuna tädi V teda nagunii naljalt ei usu.

Ups!

Loodan, et tädi V nüüd minu sõnade pärast sakkida ei saa... :(
Igatahes pean talle kirjutama ja teda hoiatama, et pr. E teda ootamatult ei tabaks.
Oeh!

Kogu seda üliigavat ja minusse karvavõrdki mitte puutuvat juttu mul selle ebaviisakusega siiski lõpetada ei õnnestunud. Järgmise veerandtunni pidin kuulama, kuidas ma ei peaks tema (pr. E) ees oma eluseik(l)u(si) häbenema, sest ............ ja .......... ja ............. (punktiiride koha peal on siin rõhuga ja dramaatiliselt väljendatud endastmõistetavad asjad). Ma ütlesin tema jutule kaks korda vahele, et ma pole selle pealegi tulnud, et ta võiks mind hukka mõista - ma pole üldse selle peale mõtlema hakanud, mida tema asjast arvab, minu jaoks on endastmõistetav, et elan oma elu ise ja inimestel on ikka omad arvamused - mis mind ausalt öeldes küll ei huvita, kui asi puudutab minu elu sättimist.

Jumal küll, ma jäin 25 aastat vanemaks selle poole tunni jooksul.

No hää küll, sain hauataguse häälega selle kõne lõpetatud ja jooksin Mehele 'kaebama', kes, nagu ikka, soovitas 'teatud persoonide' kõnesid mitte vastu võtta, kuna neil pole muud kui hullu juttu.





Ja siis helises Mehel skype-kutsung ja ma kuulsin korteripõrandaid pestes, kuidas ta üha enam ärritudes seletas lahti oma detailselt üksikasjalikku kirja, milles ta itimehele punkt punkti haaval välja oli toonud, mida vaja uue kodulehe juures juurde teha, millised muudatuste tegemise käigus kadunud võimalused tagasi panna ja kuhu mida. Sain aru, et tal on põhjalikult kirja pandud, mida, kuhu  ja miks vaja, ja ta ei suuda uskuda, et  seal üldse midagi arutada veel on. Kuulsin, kuidas ta järjest valjema ja järsema häälega ütles umbes: "Jah, see millest sa räägid, on kirjas punktis 6. See on tegemata! Palun ära teha!"

Appike, ma ei mäleta, millal ma viimati teda nii ärritununa nägin/kuulsin....

No oli see vast hommik...

Ma mõtlesin, et jäängi nüüd pooleks päevaks masendusse, kuid õnneks lõppes see nii, et me Mehega otsustasime, et kõik peale meie on hullud :D
Ja meil on nüüd tšill olla :D


Pildid: izismile.com

Kommentaare ei ole: