Vanemate vastutus

Olen üsna suure huviga jälginud noorte laamendamisi Inglismaal.
Kuigi seal elavad sotsiaaltoetuste saajad suurepäraselt - võrreldes enamiku meie töölkäijatega -, on toetuste saajad eritoetuste vähesuse ja väiksuse pärast rahulolematud. Asi pole muidugi vaevu ellujäämises, nagu on eesti sots-toetuse puhul, asi on selles, et inimesed usuvad täiesti siiralt, et nad ei pea ise tegema midagi selleks, et neil oleks soe tuba, uus mööbel ja tehnika, kõriauguni toitu ja maiustusi jne... Nad usuvad, et selle kõige omamine kuulub nende inimõiguste hulka.

Poliitikutel on nüüd plaan tõsta laamendajad ja rüüstajad, kes elavad mõnusasti sotsiaalmajas (või pole see õige eestikeelne vaste council house'ile?), koos perekondadega oma kodudest välja. Et - pole riigi antuga rahul, tee endale ise elu.

Ühest küljest on see otsus täiesti õiglane. Miks peaks riik poputama inimgruppi, kes sellest hoolimata, et neid ülal peetakse, veel miljonite naelade väärtuses inimeste ja riigi vara hävitab? Ja pole enam ühtegi uut 'austraaliat', kuhu sellised mõttetud kurjamid asumisele saata.

Teisest küljest - koos perega? Kas perekond vastutab selle eest, et üks (?) pereliige on kaagiks muutunud?

Ma arvan, et vastutab küll. Ja seda isegi juhul, kui oli normaalne pere ja laps läks ikka pätiks. Kuigi saan aru, et mul on hea rääkida: Väike Tüdruk võib vaielda ja 'mässata' ka, aga mitte kunagi ei taha ta teha asju, mis teistele kahju teevad või on ülbed, alates kommipaberi mahaviskamisest. Ta võib protesteerida õuemineku vastu või söömatuleku vastu, aga ta ei sõimle ega loobi aknast veepomme inimestele pähe. Ma olen talle tibatillukesest peale korrutanud, et ta peab mõtlema sellele, kuidas teised ennast tunnevad, kui tema 'niimoodi' teeb. Ja see on kohale jõudnud. Kas on peresid, kus lapsega räägitakse palju ja ilusasti, aga laps on ikka pujään? Jah, ma pean küllaltki tõenäoliselt, et on. See on tragöödia, mis puudutab tervet peret - ja see on õige, et puudutab. Oma laste eest tuleb ikka vastutada, see on valus ja näib ebaõiglane, kuid veelgi ebaõiglasem ja valem on see, kui mitte keegi ei vastuta!!! See on minu veendumus.

Kuna mul on mõistlik laps, siis kaldun arvama, et ulakate laste vanemad pole neid kasvatanud enne kui on hilja, arvates, et väike laps ei taipa midagi - aga ta taipab SUHTUMIST. Kui mul endal oleks ulakas laps, siis - arvaksin samamoodi! Oleksin veendunud, et asi on minus, et jätsin lapse armastuseta või eluvaateta. Lapsed ei kasvata end ise. Kasvab ainult nende keha, kuid nende moraaliga on vaja päris algusest peale tõhusat tööd teha. Ja keelamine pole kasvatamine - tuleb selgitada, aga mulle tundub, et sellist kommet pole lihtsalt paljude inimeste loomuses. Öeldakse lihtsalt: ei tohi! Sealjuures tavaliselt ei tõmmata last eemale, kui ta ikkagi küünitab keelatud asja suunas, vaid korrutatakse oma 'eitohit', mis juba ammu ei tähenda kellelegi mitte midagi. Samas ma ei kujuta ka ette, kuidas end ilma-asjadest rääkima sundida... Tundub, et see lihtsalt pole enamiku inimeste loomuses, see lapsega väärtustest ja emotsioonidest rääkimine. Ei saa ju teha tunniplaani järgi, et: täna räägime vihast! Inimene, kel pole kombeks rääkida, ei oskagi rääkida... AGA - nõuda, nõuda korralikku käitumist ja kuulekust, on lihtsam ja jäägu siis see! Sest üks on selge: ilma mingi hingelis-moraalse juhendamisete jääb lapse hing välja arenemata. Ta saab lapsikuks "tahan-ja-kohe!-tüüpi" täiskasvanuks, kes hakkab jonnima ja nõmetsema, kui tehta mida tema tahab..., kes ei oska oma pettumust ja ärritust 'alla neelata'.

Kui vanemad peaksid jälle hakkama oma laste käitumise eest vastutama, siis sunniks see ka neid endid vastutustundelisteks inimesteks hakkama. Vanasti oli see ellujäämise küsimus - sa pidid olema viks ja viisakas (aupaklik), sest muidu ei võetud sind tööle ja sa ei jäänud ellu. Linnad olid väikesed ja oma küla teadis, kas sa olid ka heast perekonnast. Võibolla olid sa väga tore ja asjalik inimene, aga nõmedast perekonnast ja ei saanud seetõttu piisavalt väärikae tööle... - ebaõiglane, aga toimiv süsteem. Praegused lapsed on kasvatatud nii, et kõik räägivad nende ÕIGUSTEST ja samas, et sundida lapsi ei tohi. Nii on kasvatatud väikesed koletised, kes usuvad, et maailm võlgneb neile heaolutunde. Et nad ei pea tegema midagi, mis tundub neile raske või tüütu.

Kõigepealt purustas see Perekonna. Muudkui padrati kõigi seksuaalse eneseväljendamise õigustest ja nüüd on riigid täis ihuüksi kasvanud lapsi, sest ainus vanem - ema - peab ju tööl käima. Kui ema koju jõuab, siis ei tutvusta ta lapsele maailma vaid vaatab, et söögi saaks tehtud ja tarvilikud jutud räägitud - ja seda parimal juhul! Aga lapse hing ei arene üksinduses ja hullem veel, kui tema osaks jääb vaid suhtlus teiste arenemata hingedega, teiste samasuguste õuelastega.

Niisiis, minu meelest tuleb alustada perekonnast.
Või isegi seksist.
See pole mingi tühiasi, kui maailma sünnivad lapsed, kelle emadega isad perekonda luua ei soovi - või vastupidi. Oma rahulduse nimel tuuakse maailma lapsi, keda ei taheta ja kellega tegelemiseks pole aega, jõudu ega isegi mitte huvi. Kuidas on juhtunud, et paaritumine on muutunud nii palju olulisemaks, kui järglaste kasvatamine? Mis puutub nii vajalikku ja meeldivasse orgasmi, siis seda endale ise pakkuda suudab igaüks, kellel on vähemalt üks käsi ja aju. Jah, see pole SEE, aga kes ütles, et me peame saama parimat, eriti veel kui sellel 'parimal' on koledad tagajärjed.

Teise poole pealt - kui vanemad ei tohi lapsi karistada ja nad kaevatakse kohtusse kolme ata-ata pärast, siis on minu meelest paratamatu, et vanem tunnebki end jõuetuna ja irdub oma lapsest hingeliselt. Sest tal tõesti pole aega anuda ( -mis pealegi on tõenäoliselt tagajärjetu) ja tal pole õigust last sundida, hirmutada või karistada. Mina olen küll tundnud, et kui ma Väikest Tüdrukut sõnadega veendud ei saa, siis - ma lähen lihtsalt ära, ma ei taha teada sellest midagi, nälgigu, olgu öö otsa üleval, ärgu pesku ennast - mis ma ikka teha saan? Ma ei tahagi karjud või tutistada..., ma võin loota ainult lapse armastusele minu vastu - et ta armastusest ja hoolimisest teeb asju, mida ta ebavajalikuks või vastikuks peab. Enamasti see toimib, aga mitte iga tujuga.

Kindlasti on ränk koorem, kui laps on üks nendest kes peab 'perekonna head nime' alal hoidma ja viisakalt käituma, häid kombeid ja head kasvatust ilmutama. Kuid - see töötas. JA teine, lõdvem suhtumine ilmselgelt EI TÖÖTA. Ja kas ikka on nii, et elu oli raskem ja depressiooni vanasti rohkem? Oh, vaevalt. Elu oli raskem, kuid need raskused olid MÕTTEKAD. Nüüd pole enam millelgi mõtet, keegi ei vastuta millegi eest ja kõik ootavad kohest rahuldust, mille peavad neile kätte tooma teised inimesed, mitte nende endi jõupingutused. Enamikku inimestest tuleb ohjeldada, võibolla isegi hirmutada, ja endastmõistetavalt juba väikesest peale. Vabadus ei sobi meile, sest me pole piisavalt targad. Väga kahju, aga nii see on.